E, 26.09.2022

Rappa eksinud kutsa igatseb veel 17 aastat hiljem koju

Rappa eksinud kutsa igatseb veel 17 aastat hiljem koju
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Alam-Pedjale eksinud kutsu käib Vallo Nuustiga koos igal pool: nii koolitustel, ülikoolis loenguid pidamas kui ka Pallase kunstikoolis, mille rektor kunagine ajakirjanik praegu on.
Alam-Pedjale eksinud kutsu käib Vallo Nuustiga koos igal pool: nii koolitustel, ülikoolis loenguid pidamas kui ka Pallase kunstikoolis, mille rektor kunagine ajakirjanik praegu on. Foto: Margus Ansu

Ühel augustihommikul 2003. aastal astus Postimehe Tartu toimetuse uksest sisse Alam-Pedja looduskaitseala hoidja Einar Tammur, käes rabast leitud beež, mõne pruuni laigukesega plüüskutsu.

Detsembris 2020 ootab koerake ikka veel ta toona rappa unustanud omanikku ning tema mustad nööpsilmad uurivad ülikooli Lossi tänava õppehoones järjekordset auditooriumitäit tudengeid. Nii nagu juba kümneid kordi varem. Toona Postimehes ajakirjanikuna töötanud õppejõud Vallo Nuust on koera loengutesse kaasa võtnud üle 16 aasta ning lasknud tudengitel kutsuga tõtt vaadata ja temast inspiratsiooni ammutades lugusid kirjutada.

Kaisukoera enda loo õnnelik lõpp ei ole aga veel kätte jõudnud. Kes kaotas oma kutsu 17 aastat tagasi?

Loodusemees Einar Tammur otsis ühel 2003. aasta augusti varahommikul Alam-Pedjal oma lemmikpaigas puravikke. Rabas kudrutasid tedred ja udu langes üha madalamale.

Mure lapse pärast

«Äkki vaatan – justkui imelik seen,» rääkis Tammur Nuustile, kuidas ta mängukoera otsa komistas. Päev varem koera seal veel polnud.

Järgmise öö veetis kutsikas Tammuri kodus klaveril, ajas juttu papagoide ja rotiga ning igatses koju. Sellest sai loodusemees aru. «Kui kutsa võetakse metsa kaasa, siis peab ta kaasavõtjale väga tähtis olema,» arutles Tammur tookord, hinges mure, et keegi otsib oma kadunud mängukaaslast.

Mõni teine oleks seal metsa all koera ilmselt jalaga lükanud või parimal juhul üles korjanud ja prügikasti peale ootama pannud, ütles Vallo Nuust.

«Mäletan, et Tammuril oli veendumus, et kutsa oli ära kaotanud mõni väike tüdruk,» meenutab Vallo Nuust nüüd. «Tammur arvas, et kutsa on lapsele kõige tähtsam asi ja ilmselt on tüdruk väga kurb, sest on kaotanud parima sõbra.»

Toonane ajakirjanik tunnistab, et lugu puudutas teda. «Mõni teine oleks seal metsa all koera ilmselt jalaga lükanud või parimal juhul üles korjanud ja prügikasti peale ootama pannud,» toob Nuust võrdluse, kuidas toimitakse leitud kinnaste või rahakotiga.

Alam-Pedja looduskaitseala looja käitus teisiti: korjas mänguasja üles, sõitis selle pärast ekstra Tartusse ja muretses, et kutsu koju saaks.

Tammurit hästi tundnud Vallo Nuust meenutab, et loodusemees oli väga empaatiline ja inimlik mees ning elas selliseid asju üle.

Tammuri elusaatus oli aga traagiline. Järgmise aasta märtsis lahkus Einar Tammur ootamatult, vaid 43-aastaselt, taevastesse rabalaugastesse.

Igav ei hakanud

Postimehes sündis kadunud mängukoerast artikkel ja plüüskutsu jäi ajakirjaniku hoole alla omanikku ootama. Too aga kahjuks leheloo peale välja ei ilmunud. Vallo Nuust oletab, et võib-olla ei olnud kaotaja üldse Tartu kandist ja artikkel ei jõudnud õige inimeseni. Toona ei olnud ka tänapäevasel kujul sotsiaalmeediat ning otsingul ei saanud olla suurt kõlapinda.

Niisiis seadis mänguloom end sisse lauanurgal Postimehe toimetuses.

Kui kutsa võetakse metsa kaasa, siis peab ta kaasavõtjale väga tähtis olema, arutles loodusemees Einar Tammur.

Kutsul igav ei hakanud, sest peagi rändas ta kirjutuslaualt Tartu ülikooli ajakirjandustudengitega kohtuma. Nuust hakkas tudengitele loovkirjutamise kursust lugema ja võttis mängulooma endaga loengusse kaasa. Koerast sai tudengitele inspiratsiooniallikas, tema mustjad silmad ja lontkõrvad jutustasid igaühele ise loo, mis kõik seminarides ka kirja said.

«Hästi vahvad kirjatükid on olnud,» räägib Nuust. «Ma olen alati rõhutanud, et ärge kirjutage seda lugu, mida mina räägin. Tehke oma lugu, jõudke üldistuseni – näiteks inimlikkusest, headusest või hoopis elust läbi koera silmade.»

Kuigi praeguseks on juba tuhatkond tudengit kirjutanud kutsast lugusid ja andnud talle palju nimesid, on Vallo Nuusti jaoks helebeež sõber nimetu. Või õigemini ei tea ta koera nime, sest küllap päris omanik talle ikka kunagi nime pani.

Kui kutsa parasjagu loengus pole, elab ta Nuusti koduse kabineti riiulis tähtsate raamatute vahel ja jagab õppejõule ka tööalast nõu.

Kes kaotas oma kutsu?

Vallo Nuust ütleb, et loengutest pole ta lootnud koera omanikku leida. «See, et keegi loengus ta ära tunneb, olgem ausad, see oleks absurd,» arvab ta. Siis oleks tegemist erakordse juhusega.

Kuid tänapäeval levivad lood kiiremini ja laialt ning ehk keegi tunneb nüüd 17 aastat tagasi kaotatud mänguasja ära. «Eks mul ole natuke kahju ka, kui keegi ta koju ära viib,» tõdeb õppejõud.

Plüüskoerast on nüüdseks saanud tema jaoks midagi enamat kui lihtsalt üks leitud mänguasi. «Ja ta ei ole päris mänguasi ka, sest tal on liigutav lugu, mis on aastatega üha täienenud,» ütleb Nuust helebeeži loomakese kohta.

Aga ta on nõus koerast loobuma, kui tõesti ilmub välja keegi, kes rabametsa unustatud lelu omaks tunnistab. Olgu ta tüdruk või poiss, toona sõbrata jäänud koeraomanik peaks olema vanuselt juba kahekümnendates.

Kutsa on samuti aastatega vanemaks saanud ja elu näinud, kuid tema karv on pehme ka veel seitseteist aastat hiljem.

Kes kaotas väikese sõbra?

Kui tundsid oma kaua kadunud lemmiku ära, kirjuta Tartu Postimehe toimetusele aadressil armas.riives@postimees.ee või helista 739 0371.

Märksõnad
Tagasi üles