Mälestusi sellest, kuidas pandeemiast saab düstoopia

Meelis Krošetskini illustratsioon Marek Tihhonovi ulmeromaanile «Maailmalõpu päevik». FOTO: Repro

Kuidas kirjutada ulmet aastal, mis on vähemalt mullusest perspektiivist hinnatuna ise läbinisti ulmeline? Üks võimalus on teha ilukirjanduses tegelikkuse osalist taaskasutust, võtta jutustatava loo kausaalseks lähtepunktiks meid peaaegu kogu tänavuse aasta oma haardes hoidnud Covid-19. Eesti kirjanik Marek Tihhonov ongi seda teed pidi läinud: viiruse teise laine harjal ilmus kirjastuse Fantaasia «Orpheuse raamatukogu» sarjas tema lühiromaan «Maailmalõpu päevik», milles kirjeldatud düstoopilised sündmused saavad alguse esimesel koroonakevadel ning kulmineeruvad kaheksa aastat hiljem – ajal, mil Eesti territooriumil on teadaolevalt elus veel umbes-täpselt kaheksa inimest.

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Tihhonov näitab kõhedust tekitava usutavusega, et koroona ei ole ajutine hooajahaigus, vaid maailmalõpu avavaatus. Seda, kuidas epideemia kasvab pandeemiaks, oleme juba oma silmaga näinud; romaanist võime lugeda, kuidas pandeemiast saab omakorda düstoopia. Ning ühtlasi kosmilise konflikti katalüsaator.

«Maailmalõpu päeviku» lummava kaanekujunduse (kunstnik Meelis Krošetskin) keskmes trooniv apokalüptiline vaade Ülemiste keskuse parklale ja peasissepääsule toob kohe meelde Armin Kõomäe romaani «Lui Vutoon» (2015). Lugedes selgub, et nimetatud kaubandusasutusel Tihhonovi teoses vastupidiselt Kõomäe omale keskset kohta ei ole, küll aga seob kahte romaani asjaolu, et mõlema peategelased on vähemalt mõnda aega enese teada ainsad elavad inimesed mitte üksnes Tallinnas, vaid kogu maailmas.

«Maailmalõpu päevik» läheb käima üsna pikaldaselt – tasakaal minevikumeenutuste ja olevikusündmuste vahel on tugevalt kreenis esimese poole. Ideaalis võinuks autor need kaks rauda korraga tules hoida. Lugu seisab paigal, kuni lugejal on näppude vahelt läbi käinud juba pooled kaante vahele köidetud leheküljed. Siis asub peategelane lõpuks teele, et hakata otsima vastuseid viirust (ning inimeste ja loomade massilist hukkumist) puudutavatele küsimustele.

Lahendus, mida ma mõistetavatel põhjustel siin ümber jutustama ei hakka, saabus minu jaoks liiga kiiresti ja lihtsalt. Ning ühtlasi ka natuke ebausutavalt ja ebahuvitavalt. Tihhonov kasutab julgelt (ning võimalik, et kogemata) mitmeid motiive John Wyndhami kultusromaanist «Trifiidide päev» (1951) ja tekitab seeläbi lugedes paratamatult võrdlusmomendi, mis ei räägi kahjuks ühestki asendist tema teose kasuks.

22.12.2020 28.12.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto