N, 19.05.2022

Maailm lõpeb mängides

Karin Allik
, teatrikriitik
Maailm lõpeb mängides
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Hamm (Margus Grosnõi) ja Clov (Märten Matsu) «Lõppmängu» absurdses universumis.
Hamm (Margus Grosnõi) ja Clov (Märten Matsu) «Lõppmängu» absurdses universumis. Foto: Rakvere Teater/Kalev Lileorg

Kuidas rääkida korraga tähendusest ja tühisusest? Samuel Beckett teab. Tema absurdi­draama «Lõppmäng» supleb tõelises paradokside meres, kirjeldades kummaliste kujude seltskonnas üht stseeni maailma lõppemisest. Nõnda ka Rakvere Teatri laval: Peeter Raudsepa lavastatud «Lõppmäng» on täis seosetuna kõlavaid sõnu, mis paradoksaalselt seostuvad ühel või teisel moel maailmaga meie ümber. Tuleb välja, et kõik on kokku mäng.

Eesmärk on nauding

Mängu mõiste on muidugi mitmekülgne, lähtudes kas või prantsuse sotsioloogi Roger Callois’ mänguteooriast. Callois jaotas mängud nimelt kaheks: ludus’eks, mis tähistas struktureeritud ja eesmärgistatud mängu, ja paidia’ks, mille all pidas ta silmas spontaanset ja kontrollimata vabamängu. Becketti tekstis ja Raudsepa lavastuses saab eelkõige jälgida paidia’t ehk mängu, milles kehtivad küll mõned reeglid, ent võitjat-kaotajat lõpuks ei otsustata. Eesmärk on hoopis tunda rõõmu, naudingut mängimisest kui sellisest.

Märksõnad
Salvesta lood hiljem lugemiseks!
Minu lood
Eesti uudised
Majandus
Maailm
Arvamus
Kultuur
Sport
Tartu Postimees
Tagasi üles