Pipedrive'i personalijuht Leelia Rohumaa koos oma toy-puudli Tupsuga ettevõtte peakontoris Tallinnas. FOTO: Tairo Lutter

Eelmise aasta suurim lugu: nii jõudsid eestlased nullist miljardini

12 min lugemist

Üheainsa kümnendiga jõudis viie eesti mehe asutatud ettevõte Pipedrive tänavu hilissügisel maagilise tähiseni – firma väärtus on nüüd rohkem kui 1 000 000 000 dollarit. Jah, see on üle miljardi! Aga enne, kui Pipedrive selleni küündis, tuli üle elada kohutav ajajärk.

Sügisel 2012 võttis Martin Henk oma naise ja kaks väikest last ning lendas nendega Tallinnast San Francisco külje alla Räniorgu, Silicon Valleysse. Ta oli koos nelja lähima võitluskaaslasega pärast kaht aastat ponnistusi aru saanud, et Eestist üleilmset firmat ikkagi üles ei ehita. Nad vajasid raha, palju raha – lausa miljoneid! –, nagu ikka idufirmad, kelle idee vajab jõudsat kasvatamist, et mitte üksnes juuri alla saada, vaid ka võrseid ajama hakata.

Idee polnud iseenesest teab mis originaalne ega seksikas. Koolitajad Timo Rein ja Urmas Purde olid märganud, kui hädasti vajavad müügiinimesed nende tööd hõlbustavat tarkvara. Mitte sellist, kus ülemused saaks näha, mida alluvad teevad – ja milliseid oli loodud maailmas juba kümneid –, vaid sellist, kus müügiinimesed saaksid ise pidevalt jälgida, kui kaugele nad ühe või teise tehinguga on jõudnud. Säärase tarkvara väljatöötamiseks olidki Rein ja Purde koos Hengi, Ragnar Sassi ja Martin Tajuriga rajanud ettevõtte nimega Pipedrive.

Pipedrive'i kaasasutaja Martin Henk ettevõtte peakontori ees Tallinnas Mustamäe teel. FOTO: Tairo Lutter

Aga Pipedrive’i arendamine neelas raha. Eesti tuntuimalt müügikoolitajalt Peep Vainult seemneks saadud miljon Eesti krooni (64 000 eurot), pool tema säästudest, sai peagi otsa. Ega ka aasta hiljem San Francisco ärikiirendi kaudu hangitud 120 000 dollarit firmat kuigi kaugele kandnud. Kiirendist hangitud teadmised, kogemused ja sidemed aitasid kaasa niipalju, et mõne kuu pärast oli Pipedrive’il saja maksva kunde asemel tuhat, aga uut raha, mis on hädavajalik tarkvara väljatöötamiseks ja klientidele müümiseks, investoritelt välja kaubelda ei õnnestunud.

Näis, et investorid Ameerikas ei võta mingit firmat kuskil Eestis tõsiselt. «Sel ajal ei saanud ameeriklased isegi €-tähisest aru,» ütleb Henk (38). Koos Pipedrive’i ülejäänud nelja kaasasutajaga mõistis ta, et raha saamiseks tuleb neil koos perega kolida Räniorgu.

Algul kolis Henk. Seejärel ka Purde ja Rein.

Henk üüris San Franciscost 35 kilomeetrit lõunas Tartu-suuruses San Mateos ühistöötamise büroos toakese, aga sellest ameeriklaste suhtumise muutmiseks piisas. Nii kui ta helistas võimalikele klientidele ja ärijuhtidele ning avaldas oma asukoha, oli vastuvõtt soe ja sõbralik. «Suhtumine muutus kapitaalselt,» kirjeldab Henk. «Oled siin – järelikult on see pärisasi!»

Rahakraanid avanesidki. Purde ja Rein suutsid saada investoreilt 2,4 miljonit dollarit. Selle eest sai hakata Räniorus juba töötajaid palkama ja kontorit rajama. Rein oli tihtipeale juhtinud varahommikusi koosolekuid kodus telefoni teel kempsust, et teisi pereliikmeid mitte äratada. Tallinnas asus Pipedrive turvafirma G4S peamajas Paldiski maanteel.

Siis saabus aasta 2014. «Väga kohutav,» tunnistab Henk.

Piitsutatud rahalehm

Tänavu sügisel tegi Pipedrive, millele kõigest kuus aastat tagasi terendas rahasüstidest hoolimata tumedavõitu tulevik, Eesti äriaasta suurima tehingu, müües enamusosaluse USA investeerimisfirmale Vista Equity Partners. Tehingu suurust pole asjaosalised avaldanud, ent tõsiasi on see, et Pipedrive’ist sai ükssarvik – nii nimetatakse uue majanduse ettevõtteid, mille väärtus küünib investorite silmis üle miljardi dollari. Ja väidetavalt said poolesajast Pipedrive’i töötajast tehingu tulemusena miljonärid.

Aga firma algusajad, nagu mäletab neid osalisena kõrvalt näinud Andrus Purde, kaasasutaja Urmas Purde noorem vend, polnud kuigi glamuursed. Esimene tööpind asus Peep Vainu koolitusfirma kontoris Rocca al Mares Audi majas, kus kahe ettevõtte töötajaid eraldas kappidest moodustatud vahesein. «Kellelgi polnud raha, et palka maksta,» meenutab Andrus Purde (42). «Asutajad tegid ka tööd palgata, teenisid raha mujal, näiteks koolitustega.»

Pipedrive'i endine turundusjuht Andrus Purde oma nüüdse ettevõtte, turundustarkvara loova Outfunneli kontoris Tallinnas. FOTO: Tairo Lutter

Andrus Purde sattus Pipedrive’i huvisfääri, sest otsis esiteks idufirmat, kus kaasa lüüa, ning teiseks oli tal pakkuda unikaalset kogemust. Müünud ja turundanud nooruses nii piipareid, komme kui ka Eesti Ekspressi, sai ta eelmise kümnendi keskel Skype’i turundajaks. Järgnenud viiest aastat neli veetis ta Londonis, kuni otsustas, et aitab küll – sest Skype oli muutunud kiirelt arenevast ettevõttest korporatiivseks firmaks. «Seda oli mitu korda müüdud nagu rahalehma, mida oli kõvasti piitsutatud,» lausub ta.

Pagasis rahvusvahelise turundustöö kogemus, aitas Purde oma kümnete muude tegemiste kõrvalt – näiteks mõtles ta moelooja Kriss Soonikuga välja, kuidas saata naistepesu tervituskaardina – ka vanema venna ettevõtet. Aitas algul nädalas päeva, siis kaks, seejärel kolm, kuni avastas kahe aasta möödudes, et tal oli tekkinud Pipedrive’is töökoht. Varem end geograafiliselt ebastabiilseks pidanud Purde paiksemaks jäämisele avaldas määravat mõju ka abiellumine näitleja Elina Pähklimäega Pipedrive’ile kohutaval 2014. aastal.

Halvim müügimees

Nii nagu Purde oli ka Henk katsetanud nooruses igasuguste ettevõtmistega. Õppides Tallinna Ülikoolis reklaami ja meediat – ehk õppides õppima ja mõtlema, nagu ta ütleb –, lõi Henk poolteist kümnendit tagasi kolme õpingukaaslasega broneerimiskeskkonna Bronn.ee. Peagi kuulis ta, et Ragnar Sass, kes tollal arendas Eesti Päevalehe veebi, otsib netispetsialisti. «Arvasin, et see võiksin olla mina,» lausub Henk. Õigesti arvas, ainult et töö sisu oli midagi muud kui see, mida ta oli oodanud: veebi-banner’ite müük. «Olin vist Päevalehe ajaloo halvim müügiinimene,» sõnab ta.

Sass teda siiski minema ei saatnud, vaid leidis uued ülesanded. Kuid mitte kauaks, sest Sass lõi koos disainer Martin Tajuriga, keda on nimetatud Eesti IT-imelapseks, koeraomanike võrgustiku Kutsu.ee ning kutsus Hengi kampa. Kuidas tolles keskkonnas raha teenida – see tekitas üksjagu pingeid, mäletab Henk. Nagunii oleks Facebooki-sugused gigandid tema sõnul spetsialiseeritud võrgustikud välja söönud, nii et kui Timo Rein ja Urmas Purde suunasid fookuse kasutajakeskse müügitarkvara arendamisele, «tundus, et nendega võiks asi lennata küll».

Esmaeesmärk oli saada võimalikult ruttu valmis selline tarkvara, mille võiks müügiinimestele kohe kasutada anda. Mis võiks olla see pisike väärtuslik asi, millest kasu tekiks, juurdlesid Pipedrive’i asutajad. Kuni ühel hetkel jäi tähelepanu pidama värvilistel kleebitavatel post-it-siltidel ja visiitkaartidel, mida laual liigutades müügitöötajad oma tegemistes järge pidasid.

See oli valgustushetk, nendib Henk.

Pipedrive'i kaasasutaja Martin Henk ettevõtte peakontori ees Tallinnas Mustamäe teel. FOTO: Tairo Lutter

Sealt areneski kümme aastat tagasi välja Pipedrive’i kuulus visuaalne müügitoru, mis näitab, mis etapis on parajasti mingi tehing, ning aitab kavandada järgmisi samme, et tehing edukalt lõpuni viia.

Kui Pipedrive’i mehed näitasid oma algset müügitoru müügimeestele, märkas Henk, kuidas nonde silmad lõid särama ja näole ilmus lapselik elevus. «See andis meile enesekindlust, et siin midagi on,» lisab ta.

Aga selleks et ettevõtet kasvatada, tuli oma tarkvaraga murda üleilmsele turule, sest Eesti turul ei leiduks piisavalt kliente. Parimat teed sinna võimaldavad paari-kolme kuu pikkused ärikiirendid, mis aitavad idee arendamisel ja viivad kokku potentsiaalsete investoritega. Pipedrive püüdis pääseda Euroopas Seedcampi ning Ameerikas Y Combinatori ja Techstarsi kiirendisse, kuid ikka ja jälle jäi millestki puudu. «Tundus lootusetu,» sõnab Henk.

Aga Pipedrive’i mehed ei andnud alla. Aasta pärast firma asutamist saatsid nad tegusa Sassi, kes Purde väitel suudab algatada kaks protsessi minutis, kaheks nädalaks Ameerikasse. Ta jäi sinna kolmeks kuuks. Magas sõprade-tuttavate pool diivanil, sest Ränioru majutushinnad on röögatult kõrged. Ent peamine: ta sai Pipedrive’i ainsa Euroopa firmana äsja alustanud nišikiirendisse AngelPad.

«Sellest hetkest muutus kõik,» nendib Henk.

Vaatamata kiirenenud kasvule vaatas peagi vastu kohutav 2014. aasta. Pipedrive oli palganud palju inimesi ning raha hakkas otsa saama. Paljudele võimalikele investoritele jäi arusaamatuks, miks nad ei jahi kliente suurte, vaid väikeettevõtete hulgast. Aga see oli algusest peale Pipedrive’i eesmärk: «Mitte luua suurt koletist, vaid teenindada müügiinimest,» sõnab Henk.

Limusiin või kopter?

Martin Kõiva saabus Pipedrive’i just tol 2014. aastal, pärast seda, kui oli saanud eelmisel kohal ootamatu uudise. Alustanud tööteed suhtekorraldajana juba ülikooli ajal ning olnud katseaja jagu palgal suures Elionis, kus koosolekul arutati sageli, mida arutada veelgi suuremal koosolekul, sai temast sooduskupongiäri Cherry turunduse ja peagi kogu Eesti üksuse juht. Aga Lätis ja Leedus ei käinud Cherry käsi hästi. Järjekordsel lõunasöögil Tallinnas Nõmme teel Suliko šašlõkibaaris sai ta koondamisteate. «Olin pahviks löödud,» tunnistab Kõiva (33). «Mul ju läks hästi.»

Tehnoloogiaettevõtja Allan Martinson, üks Cherry investoreid, trööstis Kõivat, kellele tal polnud ainsatki etteheidet: «Pane tähele, aasta pärast oled sa meist kõige õnnelikum.» Ja pakkus, et nimetagu firmad, kus ta tahaks töötada – ta püüab aidata.

Kõiva valis Pipedrive’i. Talle meeldis ettevõtte rahvusvaheline ambitsioon.

Pärast seitset intervjuud Pipedrive’i esindajatega sai ta ettevõtte klienditoe juhiks.

Ettevõtte rahvusvahelisus tähendas, et ööl ja päeval polnud tihti vahet. Kõnedele vastamine käis kahes vahetuses hommikul kella üheksast öösel kella kolmeni. Kurjad kliendid, sh Ameerika firmade tähtsad juhid, helistasid tihti Eesti aja järgi enne keskööd ja lasid emotsioonid valla. «Oli karm andmine,» sedastab Kõiva.

Ameeriklased ei toonud Pipedrive’i üksnes raha, vaid palgatutena ka teistsugust kultuuri ja asjaajamist. Kõiva mäletab ühe värvikamana esimest müügijuhti: enesekindlusest pakatamas, laia joonega. Isegi kontori puhvetis armastas ta teistele välja käristada. Firma suveüritusel soovis ta sõita lõpupeole klubisse Hollywood efektselt ja kallilt – limusiiniga. Aga kui sai teada, et võimalik on rentida ka helikopter, uuris, kas klubi katusele saab sellega maanduda. Ei saanud. Ja oli pettunud, lausub Kõiva.

«Kihvt karakter,» meenutab Kõiva. Aga teistsugune, kui on omane Pipedrive’i kultuurile.

Pipedrive'i klienditoe üles ehitanud Martin Kõiva nõukaaegse veoauto uksega oma nüüdse tarkvarafirma Klausi kontoris Tallinnas Lutheri ärimajas. FOTO: Tairo Lutter

Purde mäletab Läänemaal Virtsu lähedal Peep Vainu enam kui saja-aastases rookatusega talus toimunud juhtkonna koosolemiselt, kuidas seal sattus eesti tavadega kimbatusse finantsjuht, itaalia katoliku juurtega ameeriklane. Muidu emotsionaalne, aga eluhoiakult hästi konservatiivne. Kui eesti mehed paljalt sauna läksid, siis tema keeldus.

Kummatigi astus ka ameeriklane viis minutit hiljem saunauksest sisse. «Kas muutsid meelt?» küsiti talt.

Ei, ta oli kontaktläätsed ära võtnud. Seletas, et sedasi polnud teised mehed tema silmis enam paljad.

Nagu esimene, enesekindlusest tulvil müügijuht, ei püsinud ka firma esimene jänkist tegevjuht ametis kaua, kokku aasta. Mitte sellepärast, et kui ta Ränioru ja Eesti vahet sõitis, oli ta kümnetunnisest ajavahest tingituna Hengi sõnul kaks esimest päeva sama hästi kui ebaadekvaatne. Selle vastu aitas Pipedrive’i USA-kontori kolimine Räniorust New Yorki, mis kärpis ajavahe talutavale seitsmele tunnile. Asi oli hoopis selles, et tekkis visioonide erinevus, seletab Henk.

«Raske on ettevõtet juhtida, kui seal on viis tugeva arvamusega asutajat ees, ja ka kultuuride erinevus oli suur,» räägib ta. «Ameeriklastele on oluline formaalne viisakus ja hierarhia, asju öeldakse läbi lillede, millest eestlased ei saa aru, sest meie ütleme otse, ilma tilu-lilu ja lilledeta, mis on halli peaga ameeriklastele raske taluda. Mis meile tundub efektiivne suhtlus, on neile kohutav isiklik solvang.»

Lõpuks, avaldab Henk, hakkas Pipedrive palkama ameeriklasi, kes suudavad otse öelda ja taluda ka eestlaste otseütlemist.

Kuid nii kaugele jõudmiseks tuli üle elada aasta 2014.

Kleidiga mees

Ootamatu abi kuus aastat tagasi tekkinud raskes olukorras saabus samuti teiselt poolt maakera, sedapuhku Lõuna-Ameerikast, Brasiiliast. Esimesed kliendid sambariigist oli Pipedrive leidnud juba oma teisel tegevusaastal. Nende tarvis oli ettevõte sunnitud välja töötama portugalikeelse tarkvara, mis omakorda sillutas aastaid hiljem teed Martin Kõiva kõige põnevamale ajale Pipedrive’is.

Igatahes läks nii, et jõulude ajal kuus aastat tagasi andis Brasiilia investor Eesti ettevõttele miljon dollarit. See oli summa, lausub Henk, mis Pipedrive’i päästis ning andis hingetõmbeaega, et edasi minna. «Ilma selleta oleks tulnud inimesi massiliselt lahti lasta ja asju kõvasti muuta,» ütleb ta. «See ei olnud lust ja lillepidu.»

Tartu arendusmeeskonna juht Marko Nõu Pipedrive'i kontoris, taamal kuulus Tigutorn. FOTO: Margus Ansu

Järgmisel aastal läks veelgi kergemaks, kui rohkem kui sajandivanune USA riskikapitalifirma Bessemer Venture Partners paigutas Pipedrive’i kümme miljonit dollarit. See võimaldas avada New Yorgis Park Avenuel ühes kõrghoones oma kontori, kus peagi sai tööd ligi 40 inimest. Kuigi ikooniline Empire State Building asub sealt kõigest mõne kvartali kaugusel, tundis osa New Yorgi töötajaid end justkui perifeerias – peakorter asus ju Tallinnas. Selleks et nende meeleolu tõsta ja sidet Eestiga tugevdada, saatis Urmas Purde ettevõtte sünnipäeval neile kontorisse esinema parajasti USAs viibinud Uku Suviste.

Samal ajal muutus Tallinn uutele ettevõtetele Hengi sõnul liiga kuumaks kohaks. Transferwise, Testlio, Taxify (tulevane Bolt) jt – kõik jahtisid pealinnas IT-talente. Pipedrive vaatas Tartu poole. Üks esimesi, kelle firma seal palkas, oli kirju minevikuga Marko Nõu, kel oli jäänud isegi keskkool lõpetamata, sest huvi arvutite, interneti ja häkkerikultuuri vastu kasvas juba 1990ndatel nii suureks, et kooliskäimise asemel veetis ta sõbralt laenatud üliõpilaspiletiga aega ülikooli arvutiklassides. Pärast õhtukooli lõpetamist pani ta püsti uhke nimega firma Eesti Infosüsteemid. Nimi avaldas muljet, tõi suuri kliente, aga nelja aastaga põles Nõu läbi ning ettevõte läks hingusele. Siis töötas ta neli aastat arendajana Skype’is, kust koondati. «See oli nagu välk selgest taevast,» lausub Nõu (40).

Järgmisi pakkumisi kaalus ta pikalt. Pipedrive’iga liituma ajendasid teda entusiasm ja tahtmine, mis kiirgasid Timo Reinust, kes tegi temaga viimase värbamisintervjuu.

Ent see, mida Nõu nägi Pipedrive’i tarkvaraga tutvust tehes, ei avaldanud muljet. «Ehtne nädalavahetuste häkaton,» iseloomustab ta. Näiteks otsingusüsteemis esinesid suured tõrked. Ta tahtis asja iga hinna eest paremaks teha. Seetõttu kujunes esimene kuu kitsal üüripinnal Tartu Raekoja platsi servas stressirohkeks. Uneaeg piirdus tihti kolme-nelja tunniga. Kuni Nõu viimaks, hoolimata peaaegu lakkamatust kohvirüüpamisest, arvuti ees kokku vajus. «Pilt läks taskusse,» nendib ta.

Tartu arendusmeeskonna juht Marko Nõu ja naistöötajate eellane Olga ülikoolilinna kohal Pipedrive'i kontoris. FOTO: Margus Ansu

Tükk aega koosnes Tartu meeskond ainult meestest. Puuduvaid naisi asendas papist välja lõigatud elusuurune ja anatoomiliselt korrektne Olga, punane kleit seljas, autoriks Hansapangast üle tulnud kunstnikuhingega, nina- ja kõrvarõnga ning harjaselise soenguga tootejuht Jüri. Tema esitas ühel naistepäeval personaliosakonnale väljakutse: kui nad suudavad palgata Tartusse aasta jooksul üheainsagi naisarendaja, kannab ta tööl nädal otsa Olga kleiti.

Personaliosakond suutis. «Päris naljakas oli, aga ta kandis selle kleidi välja,» tunnustab Nõu tootejuhti.

Nüüdseks on Nõu juhitav Tartu meeskond kasvanud poolesaja liikmeni, kellest viiendik on naised, üks neist pärit koguni Afganistanist. Lõppenud suvel koliti uhiuude ärikõrghoonesse Anne kanali otsas, kus Pipedrive’ile kuulub kolm ülemist korrust. Aga töine õhkkond on endiselt vaba ja sundimatu, kinnitab Nõu, sest muidu talente ligi ei tõmba. «Sisemine põlemine on see, mis Pipedrive’i inimesed käimas hoiab,» lausub ta.

Intervjuude kadalipp

Kõiva sai ligi neli aastat tagasi ülesande rajada Pipedrive’i kontor Lissaboni, n-ö poolele teele Tallinna ja New Yorgi vahel, kus kasutusel Brasiiliaski räägitav portugali keel. Ta asus Eestist autoga teele ning jõudis kohale kümme päeva hiljem, sest teele jäi mitmeid sõpru. (Tõsi, ta sõitis puhkuse ajast.) Lissabonis sai põhiliseks veduriks Cláudia Leitão, Kõiva sõnul heas mõttes inimtornaado, kes võttis endale kohe sealse tiimi ema rolli. Kõiva sai pühenduda suhtekorraldusele, et teha Pipedrive Portugali pealinnas nähtavaks.

Pipedrive'i klienditoe üles ehitanud Martin Kõiva nõukaaegse veoauto uksega oma nüüdse tarkvarafirma Klausi kontoris Tallinnas Lutheri ärimajas. FOTO: Tairo Lutter

«Võtsin ühendust ajakirjanikega,» meenutab ta, «rääkisin, et oleme imelik firma imelikust kohast, aga tahame siin olla. See oli uudne sõnum, mis langes soodsale pinnasele.» Seni oli suur jagu mujalt saabunud ettevõtteid valinud Portugali sageli seetõttu, seletab Kõiva, et kui vallandamiseks läheb, saab seda teha kohalikest jokk-skeemidega muretult üle sõites.

Ometi muretses Kõiva algul, mis mulje Pipedrive ikkagi portugallastele jätab. Ta elas Airbnb pisikesel üüripinnal ja vajas kohta, kus tööle kandideerijatega vestelda. Selleks sai esimesel nädalal koostöötamise büroos päevinäinud akendeta tuba. Kõiva tajus, kui kentsakas on seal kedagi veenda, et tegelikult esindab ta vinget firmat. «Seda uskuda nõudis kandidaatidelt pingutust, sest istusime lagunevas hoones,» räägib Kõiva, «kuigi inimesed seda välja ei näidanud.» Keskmiselt jäi neljast-viiest intervjueeritust sõelale üks.

Lõpuks leidis Pipedrive endale Lissabonis kontoripinna peatänava lõpus.

Pipedrive’i värbamised on pikkuse ja põhjalikkuse poolest kuulsad. Sisekaitseakadeemias tolli eriala ja Tallinna Tehnikaülikoolis ärikorralduse lõpetanud ning Skype’is veidi üle kümne aasta personalivaldkonnas töötanud Leelia Rohumaa tegi kolme kuu jooksul läbi tervelt üheksa intervjuud, enne kui neli aastat tagasi Pipedrive’i personalijuhi koha sai.

Pipedrive'i personalijuht Leelia Rohumaa koos oma toy-puudli Tupsuga ettevõtte peakontoris Tallinnas. FOTO: Tairo Lutter

Kaasasutaja Henk tunnistab, et nad on alati võtnud palkamist äärmiselt tõsiselt, ja mida aeg edasi, seda keerulisemaks on värbamine muutunud. Sel ajal, kui Pipedrive’is töötas praeguse 700 inimese asemel veel 400, tegi kõigi kandidaatidega, sh suvepraktikantidega, viimase intervjuu kas tema või teine kaasasutaja Rein. «Kontrollisime, kas inimene gruppi sobib, meie väärtustele vastab, teiste inimeste päeva ära ei riku,» põhjendab Henk. «Kui laseme värbamisel lati madalale, on võimalik lasta ettevõtte kultuur kiiresti allavett.»

Pipedrive’i esindajate sõnul pole sinna tööle saamisel peamised ainult tehnilised oskused, vaid ka sisemine põlemine, siiras kirg midagi korda saata. Kuna sellistel inimestel töö ja hobi vahel piirid sageli puuduvad, ähvardab neid Rohumaa (42) sõnul pahatihti läbipõlemisoht. Üks töötaja oli talle hiljuti tunnistanud, et talle ei meeldi jõulud, sest need segavad töötegemist. Teine oli kurtnud sama laupäevade kohta. Rohumaa ei salga, et inimesi puhkusele saata on teinekord raske ning mõnel on mitme aasta puhkus välja võtmata.

Selleks et läbipõlemist ära hoida ning muudegi probleemidega, olgu töiste või eraelulistega, toime tulla, on Pipedrive’is ametis kolm coach’i ehk psühholoogi-terapeuti. On Rohumaagi viimasel ajal kaks korda nende vastuvõtul käinud. Kord soovis ta arutada, miks ta tööl vahel sisimas üle reageerib; teine kord oli teemaks kümneaastase poja koduõppe korraldus.

Luksauto ei huvita

Kuigi hiljutise miljarditehingu järgsed uudised keskendusid valdavalt sellele, kui palju keegi Pipedrive’is sellest rikkamaks sai, ei tööta inimesed Rohumaa väitel seal raha nimel, vaid sellepärast, et meeldib. Temale meeldib näiteks kolleegide äge huumorimeel. «Töö ei pea olema ülitõsine stressirohke kannatuste rada,» ütleb ta, «vaid lahe koht, kuhu tahad tulla. Siis on ka töötulemused paremad.»

Üks Arteri loo tarbeks intervjueerituist oletas, et tarkvaraarendaja saab Pipedrive’is kätte 2000 eurot kuus, kuid lisas, et tõenäoliselt kasseerivad parimad noist riigikogulasega võrreldavat tasu, mis on 4330 eurot kuus.

Seda, et raha pole innustaja number üks, kinnitab ka Tartu meeskonna juht Nõu. «Mul on kõik olemas, mis vaja,» ütleb ta. «Ma ei hakka Maseratisid ostma.» Teda köidab see, et saab olla kasulik ja luua väärtust. «Elus peab olema mõtestatud väljund,» lisab ta. «Muidu hakkad lollusi tegema.»

Tartu arendusmeeskonna juht Marko Nõu jõuluehtes Pipedrive'i kontoris Taaralinnas. FOTO: Margus Ansu

Nüüdseks on kõik viis asutajat peale Reinu ettevõttest lahkunud. Henk tuli ära kaks aastat tagasi, sest mõistis, et talle sobib 50, mitte 500 töötajaga firma, ning lõi ettevõtte Eventornado, mis loob tarkvaraplatvormi häkatonide ehk programmeerimismaratonide korraldamiseks.

Kõiva tajus pärast Lissabonist naasmist, et hoolimata lisandunud vastutusest on ta tagasi seal, kus oli varemgi, ning lõi tunamullu koos kauase sõbra ja Pipedrive’i-kolleegi Kair Käsperiga klienditoe tarkvara arendava firma Klaus. Tema sissetulek kahanes Pipedrive’i ajaga võrreldes kolm korda, kuid on praeguseks jõudnud tagasi endisele tasemele.

Pärast seitset aastat turundusjuhina lahkus Pipedrive’ist Andrus Purde. Nagu Henk, tundis temagi, et firma oli paisunud tema huve arvestades liiga suureks. Kuna Purdet motiveerivad pigem varasema faasi ettevõtted, rajas ta turundustarkvara loova firma Outfunnel. Neljandat korda elus läks ta varasemast märksa madalama palga peale – ja on neljandat korda sellega rahul. Sest kaotuse sissetulekus, kinnitab ta, korvab kuhjaga see, mida uut tehes õpid. «Kui elus hakkab mugav, tuleb midagi muuta,» sõnab Purde.

Mis ei tähenda, et Pipedrive’is asjad ei muutuks. Kui küsida personalijuht Rohumaalt, mis teda Pipedrive’is hoiab, võiks eeldada, et äkki võimalus võtta tööle kaasa oma kümnekuune toy-puudel Tupsu, kõigi lemmik, keda töötajad tervitavad hommikuti enne kui teda: «Tere, Tupsu! Tere, Leelia, ka.» Aga hoiab muu: «Pidevad muutused, pidevad väljakutsed,» ütleb ta.

Keegi firmas ei kahtle, et muutused ja väljakutsed ootavad ka nüüd, mil Pipedrive läks Ameerika riskikapitalistide kätte.

30.12.2020 04.01.2021
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto