T, 29.11.2022

Vanarahva elukäiku talletav noorkirjanik tegi ära mammuttöö

Krister Kivi
, Arteri toimetaja
Vanarahva elukäiku talletav noorkirjanik tegi ära mammuttöö
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 6
Lugusid kogudes õppis Maran mõndagi praktilist: näiteks seda, kuidas kahte nuga omavahel teritada. Üks memm poetas talle kaasa searasvast ja kuusevaigust keedetud ”imeliselt lõhnava” salvi, mida autor kasutab siiamaani.
Lugusid kogudes õppis Maran mõndagi praktilist: näiteks seda, kuidas kahte nuga omavahel teritada. Üks memm poetas talle kaasa searasvast ja kuusevaigust keedetud ”imeliselt lõhnava” salvi, mida autor kasutab siiamaani. Foto: Konstantin Sednev

Pamela Maran vääriks medalit, kuigi vanainimeste ärakuulamise eest antakse Eestis autasusid sama ebatõenäoliselt kui raamatute kirjutamise eest. Maran pani need kaks tegevust aga kokku ning tulemuseks on «Tõe ja õiguse» mõõtu diloogia: 2018. aastal ilmunud «Eesti vanaemade lood ja salatarkused» ja «Eesti vanaisade lood ja salatarkused», mis sai valmis alles tänavu sügisel.

Kuid selja taga pole mitte ainult üle pooleteisesaja intervjuu Eesti eri paigus ning massiivne kirjatöö arvuti taga («Vanaemade raamat oli 800 000 tähemärki, aga vanaisade oma lausa 1 100 000 tähemärki, kuna nad on rohkem teinud, rännanud ja üle elanud,» ütleb autor). Noor naine tegi vanimast põlvkonnast ise ka fotod, juhtis kirjutamise kõrval kirjastamisprotsessi («Märtsist kuni septembrini polnud mul ühtki vaba päeva») ning ostis lõpuks oma teoste reklaamimiseks ära Postimehe esikaanegi. Võrdlust otsides võiks öelda, et ta sammus vaid sulenoaga taskus sõnalaande ja veeretas sealt välja kaks hiiglaslikku ratastel laeva. Pole ime, et nüüd, tassitäis rohelist teed kohvikulaual jahtumas, tundub autor pisut kahvatu ja ehk kurnatunagi. Jah, midagi on juhtunud: «Minus toimus nihe, kuidas ma nägin seda põlvkonda ja üldse maailma!»

Märksõnad
Tagasi üles