N, 1.12.2022

Aastalõpu juhtkiri ⟩ Õnn valida vabaduse ja vastutuse vahel

Postimees
Õnn valida vabaduse ja vastutuse vahel
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 11
Päeva karikatuur
Päeva karikatuur Foto: Urmas Nemvalts
  • 2020. aasta oli valikute aasta, osa neist olid paratamatud, osa mitte
  • Kõigi valikute ja nende mõju puhul polnud ega ole praegugi täit selgust
  • Kuigi poliitilised vaidlused on kirglikud, ei kajasta need ületamatut kuristikku

Möödunud aasta oli valikute aasta. Osa neist valikuist seadis elu me ette paratamatusena, osa tegime ise, oma vabast tahtest ja kirglikult, kaitstes üksikisiku vabadust või nõudes tema vastutust ühiskonna ees.

Ootamatult ja šokeerivalt sundis meid vabaduse ja vastutuse vahel valima Covid-19 pandeemia. Kas kanda maske või mitte kanda, kas teha see kohustuseks, kujundada sotsiaalne norm või jätta tungivalt soovitatavaks?

Kui maskist sõltuks vaid inimese oma tervis, siis võiks igaühele jääda vabadus risk võtta. Et maskid aitavad kontrolli all hoida nakatumise määra ja säästa tervishoiusüsteemi, näitab nende kandmine vastutustunnet ühiskonna ees. Läks kuid, kuni selles küsimuses tekkis konsensus, ja seda lõpuks valitsuse käsu järgi.

Sama suure mõjuga on valik ettevõtlusvabaduse ja vastutuse vahel piirata vaba liikumist ja inimeste kogunemist. Kevadel nägime, kuidas suleti riigipiirid, lennuliinid, koolid ja terved ettevõtlusharud. Teise lainega kordus sama, kuigi väiksemas ulatuses. Küsimus, kas ja kui palju piirata ühise hüve nimel kodanike vabadust teha tööd, käia koolis või teatris, on valitsuse päevakorras iga kahe nädala tagant ja tiheminigi. Küsimus, miks kirik on lahti, kui koolid on kinni, kajastab hästi dilemmat, mis sellega kaasneb.

Ootamatult ja šokeerivalt sundis meid vabaduse ja vastutuse vahel valima Covid-19 pandeemia.

Pikema mõjuga valikukohti seab elu me ette veelgi. Kliimasoojenemine toimub ja valida tuleb, kas teha midagi ühiselt selle vastu või mitte. Möödunud sajandi tehnoloogiast loobumine nõuab tervete tööstusharude ümber­struktureerimist või siis hääbumist. Paljudele tähendab see sunnitud ümberõpet ja võimalik, et elujärje halvenemist töö kaotuse tõttu. Küsimus, kelle arvel saavutatakse ühine hüve, on vältimatu rohepööret puututavate otsuste puhul.

Euroopa Liit on tervise- ja kliimakriisi lahendusena algatanud enneolematus mahus toetus- ja laenupakette. Julge sammuga on ühte seotud majanduse taastumine pandeemiast ja üleminek roheenergiale. See on seadnud riigid valiku ette, kas kasutada vabadust võtta odavat laenu või piirata end tulevaste põlvkondade nimel, kes peavad selle tagasi maksma. Samas annavad laenud ja toetused teadusele innovatsioonivabaduse, võimaluse töötada välja uusi tehnoloogiaid. Koroonavaktsiinide kiire tulek näitab, mida finantskiirendus on suuteline tegema.

Vabaduse ja vastutuse vahel oli õnn valida ka vabast tahtest lähtudes. Üks keskseid küsimusi möödunud aastal puudutas pensionisüsteemi reformi, mis käis läbi kõik otsustusastmed kuni riigikohtuni. Reformi pooldajad tõid esile inimese vabaduse valida ise, kas ja kuidas kindlustada end vanaduspäevadeks, reformi vastased rõhusid ühiskonna vastutusele tagada inimese toimetulek pensionieas, mis õigustab nende vabaduse piiramist.

Kõigi nende valikute puhul polnud ega pole praegugi täit selgust, milline on ühe või teise otsuse mõju protsessidele, mida need mõjutama peavad, sest protsessid on omavahel vastasmõjus ning kaugem tulevik põhimõtteliselt määramatu. Ühiskonnal on vaid võimalus kaaluda argumente, arutada ja langetada kaalutletud otsus, mis väljendab parimat ettekujutust ratsionaalsest käitumisest selles olukorras.

Et langetada kaalutletud otsuseid, on vaja adekvaatset infot maailma, ühiskonna ja selle arengusuundade kohta. Kui osa informatsiooni hoitakse salajas või levitatakse teadlikult ja tahtlikult väärinfot, ei lähtu otsustused tegelikust olukorrast, vaid selle moonutatud kujutusest.

Suur osa Eesti ühiskonna liikmeid on elanud Nõukogude okupatsiooni tingimustes ja neil on isiklik kogemus ajast, mil ajakirjanduses esitati moonutatud pilti tegelikkusest ning ühiskonnateadused tootsid ideoloogilisi konstruktsioone selle moonutatud ettekujutuse õigustuseks. Kuid tegelikkust ei saa lõputult eirata, sellel on hävitavad tagajärjed, isegi kui need ilmnevad aastakümnete järel. Seepärast on ühiskonna jätkusuutliku arengu jaoks vältimatu vaba ajakirjandus ja teadus.

Me elame vabas ühiskonnas, kuid põhimõtteliselt on ka eneseväljendamise puhul õhus valik vabaduse ja vastutuse vahel. Vihakõne kriminaliseerimine on otsustuskoht, kus ühiskondliku hüve – diskrimineerimisvaba avaliku ruumi nimel tahetakse piirata vaba eneseväljendust.

Pikema mõjuga valikukohti seab elu me ette veelgi.

Sõna on võimas relv ja 20. sajandi totalitaarsed režiimid näitasid, et selle abil on võimalik mobiliseerida suuri hulki, et hävitada neid, keda kujutati vaenlasena. Nii on sõnavabadusel piirid, aga kogemus näitab, et nende piiride äärmuslik ahistamine viib olukorda, mis on samuti hukatuslik.

Ajakirjanduse jaoks on sõnavabaduse küsimus üks keskseid. Postimehe kreedo on kajastada reaalsust selle tegelikus mitmekesisuses, piiramata teemasid ja seisukohti ideoloogilistest või võimuhuvidest lähtudes. Ainult hästi informeeritud ühiskond saab teha kaalutletud otsuseid.

Kõike seda on vaja, sest ka tuleval aastal on meil jätkuvalt õnn ja vajadus valida vabaduse ja vastutuse vahel. Olgu küsimuseks see, kas ja milliste teemade üle peaks rahval olema õigus otsustada referendumil – kas valijaskonnal on vabadus valida endale presidenti või on selleks pädevad vaid rahvaesindajad –, ja lõppude lõpuks ka küsimus, kas inimesel on vabadus heita abiellu, kellega ta soovib, soost sõltumatult, või mitte.

Vabaduse ja vastutuse küsimuses armastatakse arvata, et liberaalsed erakonnad seisavad üksikisiku vabaduse eest ja selle vastu, et riik võiks inimesi piirata mingite suuremate kollektiivsete eesmärkide nimel. Ja et konservatiivset maailmavaadet edendavad erakonnad seavad riigi ja ühiskonna huvid ettepoole üksikisiku huvidest. Tegelikult ei ole see nii.

Niihästi konservatiivid kui ka liberaalid väärtustavad üksikisiku vabadust, aga ka vabaduse vastutustundlikku piiramist ühishüve nimel. Nende kahe leeri vahel pole isegi suuri põhimõttelisi erinevusi selles, mida pidada ühishüveks. Ei kahtle vist keegi, et tervis ja elamiskõlblik elukeskkond, sidus ja jätkusuutlik ühiskond, toimiv majandus ja rikkalik kultuur on hüved. Vaidlused käivad põhiliselt selle üle, millisel määral ollakse ühe või teise hüve nimel valmis inimeste vabadusi piirama.

Kuigi poliitilised vaidlused väärtuste üle on lõppeval aastal olnud kirglikud, ei kajasta need põhimõttelist ja ületamatut kuristikku ettekujutustes ühiskonna olemuse kohta. Ja kui suudaksime mõista, et vaidluse tuum on selles, kuhu tõmmata piir vabaduse ja vastutuse vahel, oleks võimalik jõuda mõnes küsimuses ehk ka kokkuleppeni, mis aitaks vastasseisu vähendada. Õnn on see, et meil on võimalik selle piiri üle vabalt vaielda, ja seiskem selle eest, et see jääkski nii.

Märksõnad
Tagasi üles