R, 9.12.2022
AASTA TREENER ⟩ Anna Levandi: treener on mentor ja avab uksed, sisse minema peab sportlane ise
Anna Levandi parim õpilane Eva-Lotta Kiibus arenes eelmisel aastal suurte sammudega ning see tõi juhendajale Aasta treeneri tiitli. Foto: Erlend Štaub / EOK
Ville Arike
, reporter
Anna Levandi: treener on mentor ja avab uksed, sisse minema peab sportlane ise
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
  • Iluuisutajaid juhendav Anna Levandi tutvustab töö telgitaguseid
  • Millised nipid aitavad sportlase enesekindlust tõsta?
  • Kuidas Levandi üldse sattus omal ajal treeneritöö juurde?
  • Kas perekonna toeta on lapsel võimalik spordis kõrgele jõuda?

Eesti aasta treeneriks valiti esmakordselt Anna Levandi, kes on seda tööd teinud juba veerand sajandit. Pärast sportlaskarjääri lõppu oli ta iluuisutamisest väsinud ega mõelnud üldse treeneriametile. Kuid selleni ta jõudis ja annab õpilastele edasi oma üha rikkalikumat kogemustepagasit.

Vestluses Postimehega räägib ta nii meeldivatest ootamatustest kui ka andekate läbipõlemisest, sportlaste laest ja perekonna tähtsusest, tegelemisest harrastajate ja tippu pürgijatega.

«Oo jaa, 20 aasta jooksul on kõik variandid ära nähtud,» ütleb Levandi muheldes. «Kõik sõltub sportlasest. Treener on ainult abiline, kes heameelega aitab. Treener ei saa sportlase eest midagi ära teha. Saan ainult avada uksed, neist sisse peavad nad ise minema.

Sisuliselt olengi pedagoog, psühholoog. Teatud vanusest alates olen rohkem mentor. Ma enam ei treeni sportlast, annan talle mõtteid. Suunan ta õigete inimeste, koreograafide, teiste spetsialistide juurde. Sportlane töötab ja mõtleb ise. Arutame läbi nõrgad kohad.»

Lisaks eesti keeles antud intervjuule osales Anna Levandi ka venekeelses saates «Otse Postimehest».
Lisaks eesti keeles antud intervjuule osales Anna Levandi ka venekeelses saates «Otse Postimehest». Foto: Konstantin Sednev/Postimees Grupp

Avastas Norras täiesti uue maailma

Ent läheme algusesse tagasi. Mis ikkagi jättis Levandi iluuisutamise juurde?

«Ma ei tundnud karjääri lõpus, et pean jääma iluuisutamisega seotuks. Olin väsinud. Mida teha, ma ei teadnud. Aga teadsin, et suudan kiiresti õppida ükskõik mida, mind huvitasid erinevad valdkonnad. Tahtsin jääšõusid sõita nii kaua, kui võimalik, ning seejärel midagi muud,» vaatab sportlasena 1980. aastatel MM-hõbeda, neli EM-pronksi ning OMi 5. koha saanud Levandi eelmisse sajandisse tagasi.

Ta jätkab: «Kui elasime  1990-ndate keskel Norras Lillehammeris, läksin kohalikku klubisse küsima, kas võiksin nende juures trenni teha. Kui nad nägid mind uisutamas, said nad sisuliselt šoki ja küsisid, kas võiksin treeneriks hakata. Vastasin, et nii kaua, kuni seal olen, võin. Et teen ühe tunni treeneritööd ja teise tunni harjutan ise ning oleme tasa. Nad olid seitsmendas taevas.

Siis hakkasin proovima, aga… Venemaal polnud tol ajal ühtegi niisugusel tasemel uisutajat. Venemaal oli kaks võimalust: sa kas uisutasid tipptasemel või üldse mitte. Sobivad tüübid valiti välja ning ülejäänutel lihtsalt polnud kusagil uisutada.

Norras järsku nägin, et inimesed uisutavad enda jaoks, hobikorras, ja nende mõtted on saavutusspordist nii kaugel, kui saavad olla. Olin üllatunud, et uisutamisega on võimalik tegelda niisugusel tasemel, tahta seda teha ja saada naudingut. Olin siiralt üllatunud! Ma ei surunud seda peale, aga ikkagi hakkasin tasapisi neisse süstima sportlike tulemuste mõtet.»

Sport on terve elu: terve psüühika, terve keha, tervislik eluviis ja nii edasi. See oli mulle suur avastus, ja huvitav avastus!
 

Elu Lillehammeris avas NSV Liidu spordisüsteemist tulnud Anna Levandile täiesti uue maailma

«Kui olin seal tükk aega töötanud, küsisin ühelt vanemalt: vabandan küsimuse eest, aga tean, kui palju uisutamine maksab ja… tüdruk ei jõua spordi mõttes kaugele, aga sellele vaatamata investeerite raha? Ema vastas: investeerin sellesse, et saaksin olla rahulik. Olen tööl ja tahan teada, et mu lapsel on tegevust. Et minu lapsega tegeldakse, teda õpetatakse professionaalselt. Kui ta ei uisutaks, oleks ta tänaval ja pärast maksan võib-olla süstide eest.»

Elu Lillehammeris avas NSV Liidu spordisüsteemist tulnud Levandile täiesti uue maailma. «Sport on terve elu: terve psüühika, terve keha, tervislik eluviis ja nii edasi. See oli mulle suur avastus, ja huvitav avastus!» hüüatab ta.

Positiivne tagasiside annab treenerile energiat

Treeneritööle oli käsi antud ja enam tagasi Levandi seda ei saanud-võtnud. «Norralased võtsid iga asja vastu suure entusiasmiga. Nad olid õnnelikud. See kõik andis mulle loomulikult energiat edasi tegutseda. Kõik, mida pakkusin, võtsid nad hurraaga vastu.

Olin harjunud korraliku tambiga. Tulemused olid küll kõrged, aga need tulid korraliku tambiga, fun’i oli vähe. Norras aga olid õige planeerimise abil võimalikud nii fun kui ka töö koos, lapsed olid rahul. Fun ei tähenda ainult jääl tiirutamist ning seda, et tuleme kokku ja lobiseme. Kui saad tulemuse, on see kah fun! Fun tuleb sellest, mida sa oma tegevusega saavutad, tekib eneseusk. Su elu on sisustatud, sa tegeled asjaga, kus tunned, et oled midagi väärt!

Tegevusest peab tekkima rahuldus. Jaa, ma tulen kell kuus hommikul halli, aga tean, mille nimel, mida ma tahan saavutada ja ma saavutan! Ja kui treener saab õpilaste arengu näol positiivset tagasisidet, annab see üha energiat,» selgitab Levandi.

Aasta treener 2020 Anna Levandi.
Aasta treener 2020 Anna Levandi. Foto: Erlend Štaub / EOK

Kui perega Eestisse naasti, proovis Levandi töötada munitsipaalspordikoolis, kuid seal oli oma süsteem välja kujunenud ja kõik uuenduslikud mõtted jooksid sisuliselt vastu seina.

Nõnda küpses oma kooli asutamise idee. Anna abikaasa Allar Levandi leidis inimesed, kes suutsid investeerida raha Haabersti jäähalli. «Kui seda poleks rajatud, oleks Eesti iluuisutamine mingil hetkel kadunud!» viitab Levandi asjaolule, et jääväljakuta pole ala harrastada võimalik.

Tarkus ja kannatus mitte kiirustada

Ta hakkas koos halliga üles ehitama oma kooli ning see saab tänavu septembris 20-aastaseks. Levandi sai juba Norras aru, et ainult harrastajate juhendamine ei paku piisavalt adrenaliini ning oma koolis pakub ta võimalust tegelda nii tervise- kui ka tippspordiga.

Spordis on ikka andekaid ja vähemandekaid, ühe lagi on kõrgemal ja teisel madalamal. Levandi on erinevatel aegadel viinud kaks õpilast EMi esikümnesse – 2010. aastal suutis seda Jelena Glebova, mullu Eva-Lotta Kiibus.

Anna Levandi

Sündinud 30. juunil 1965 Moskvas

Saavutusi sportlasena: MM-hõbe 1984, EM-pronks 1984, 1986, 1987, 1988, OMi 5. koht 1984 ja 8. koht 1988, kolmekordne NSV Liidu meister.

Õpilaste parimad saavutused: Jelena Glebova 2010. aastal EMi 10., Eva-Lotta Kiibus 2020. aastal EMi 7.

Lõpetas 1987. aastal Moskva kehakultuuri- ja spordiülikooli.

Eesti edukaim iluuisutamistreener hooaegadel: 2004/05, 2005/06, 2006/07, 2007/08, 2008/09, 2009/10, 2012/13, 2015/16, 2016/17, 2018/19, 2019/20.

Parim iluuisutamisklubi 2004, 2005, 2006, 2008, 2009, 2010, 2016, 2017, 2018, 2019, 2020.

Mida tähendab andekus uisutamises? Levandi toob näite: «Kui näed, et laps läheb jääle, ta ei karda jääd, ta on nagu kala vees! Niisugust last õpetada on palju lihtsam kui sellist, kel on kartus jää ees, kes näiteks kramplikult ema käest kinni hoiab. Aga vahet pole, kas lapsel on vähem või rohkem annet, tegeleme kõigiga.»

Kus asub ühe või teise sportlase lagi? Levandi sõnul saab seda näha ainult sportlase peal – kuidas ta reageerib oma arengule, tulemustele, end ümbritsevale. Ainult selle põhjal on võimalik tunnetada, kui kõrged kellegi ambitsioonid on.

Andekas vajab samamoodi aega. Siin peabki treeneril olema tarkust ja kannatust mitte kiirustada.

«Teiseks – süües kasvab isu. Kui laps pole nii väga andekas, siis sa ei oota liiga palju. Aga vaatad: ohoh, läheb paremaks, siis veel ja veel paremaks! Ta üllatab treenerit! Treener tingimata ei oota midagi, aga ta saab. Ja see töökas laps areneb jätkuvalt.

Andekatega võib olla vastupidi. Sa ootad, aga ta ei ole võib-olla vaimselt piisavalt arenenud. Ja ta ei saavuta seda, mida treener ootab. Siis on pettunud nii treener kui ka sportlane. Ning andekal võib tekkida tagasilöök ainuüksi seetõttu, et temalt oodatakse liiga palju.

Andekad on võimelised kohe tegema, kui midagi ette näitad. Mõtled: oh, kui tore! Aga see ei tähenda, et ta selle hoobilt omandab. Kui tekib kriitiline olukord, ei tea ta, kuidas seda teha. Teadmine tuleb nendest tuhandetest kordustest, mis sa oled ühtlasi lasknud peast läbi ja analüüsinud.

Andekas vajab samamoodi aega. Siin peabki treeneril olema tarkus ja kannatus mitte kiirustada. Las ta areneb oma tempos!»

Tugeva vaimu ja pere toeta ei saavuta midagi

Levandi sõnul on ülitähtis ka vaimupool, selleta ei tule midagi. «Tippu pürgival sportlasel peavad olema tahe, ambitsioonid, eesmärgid, analüüsivõime. Kui sportlane saab aru, millist koormust on heade tulemuste saavutamiseks vaja, teeb ta trenni hea meelega. Siis ei tule ka vigastusi, ülekoormust, üleväsimust.»

Kui palju praegune parim õpilane Kiibus vastu vaidleb? «Seda juhtub! Tema esimene reaktsioon on sageli «ei»! Eriti kui käin välja mõne eriti kardinaalse mõtte. Ta on ju Kaljukits. Alguses ärritas see mind kohutavalt, nüüd olen harjunud. Põhjendan alati, miks nii arvan. Ta läheb koju, mõtleb, seedib seda, ja tuleb tagasi trenni, võib-olla küsib midagi, aga on valmis pakutavat vastu võtma.

Tema oma «mina» on väga tugev. Pean andma talle aega asjad läbi mõelda. Üldiselt suhtlen õpilastega lühidalt ja konkreetselt protsessi, treeningu käigus. Jää on ju kulla hinnaga, meil on iga sekund arvel.»

Eva-Lotta Kiibus võistlemas Moskva GP-l.
Eva-Lotta Kiibus võistlemas Moskva GP-l. Foto: JEVGENIA NOVOŽENINA/REUTERS/SCANPIX

Levandi on kindel, et kui lapsel pere tuge taga pole, pole lootustki kuhugi kõrgemale jõuda. «Pere toeta ei ole,» vastab ta küsimusele kiirelt. «Ei ole. Null. Absoluutne null.»

Kui lapsevanemal ja treeneril ei ole omavahelist kontakti, ei tule aasta treeneri sõnul midagi välja. «See kontakt peab olema algusest peale ning lõpuni, viimase päevani. Päris alguses on vanema roll väga suur. Kui ta ei too last trenni, siis laps ei jõua kohale. Kui tal pole piisavalt fanatismi käia kogu aeg siin jäähallis, siis laps ei saa uisutada.

Kui sportlane juba suuremaks saab ja oma «mina» hakkab näitama, peavad vanemad toetama eelkõige psühholoogiliselt ning teinekord rohkem treeneritki. Ütlema lapsele, et väga hea, et sul on oma arvamus, aga kuula tähelepanelikult, mida treener ütleb, usalda teda!

Ka olümpiavõitja vajab treenerit. Sportlane peab alati jääma kahe jalaga maa peale ja kuulama, kui talle öeldakse, mida saab paremini teha. Räägin vanematega küllalt palju, nendega suhtlemine moodustab treeneritööst suure osa.»

Millised on eesmärgid elus, miks laps teeb sporti? Kurb on see, kui tehakse medalite, veel hullem, kui raha nimel. Siis tuleb lagi väga kiiresti vastu.

«Perekonnast oleneb väga palju. Millised on eesmärgid elus, miks laps teeb sporti? Kurb on see, kui tehakse medalite, veel hullem, kui raha nimel. Siis tuleb lagi väga kiiresti vastu. Kui aga vaadatakse ka filosoofilist külge, tahad olla parim, ennast paremaks teha, areneda, nagu kalliskivi lihvida ja lihvida, kuni sellest tuleb vääriskivi, siis ei pruugi lage olemaski olla.»

Levandi toob näiteks Kiibuse. «Vahel, kui tundus, et tüdruk ei tee asju piisavalt õigesti, rääkisin emaga ja palusin abi, et oleks vaja kodus sellest asjast rääkida. Ema vastas: okei, saan teemast aru, proovin. Ta ei asunud minu ega lapse positsioonile, vaid püüdis olukorda mõista, saada aru, mis lapse peas toimub. Vaat see lähenemisviis sobis alati! Arukas koostöö on vajalik.»

Millised märgid lisasid usku Kiibuse arengusse?

Levandi on rääkinud, et hooaja 2019/20 alguses ütles ta Kiibusele, et too on võimeline tulema talvisel EMil kuue parema hulka. Ning hoolealune teinud suured silmad. Lõpuks oli koht küll seitsmes, kuid viies positsioon jäi kõigest poole punkti kaugusele.

Mille pealt Levandi nägi, et Kiibus on võimeline saavutama niisugust tulemust? «Tundus, et tal polnud tol hetkel piisavalt usku. Elame ikkagi väikeses riigis, ennast laiemasse maailma sättida on raske. Sa võib-olla ei näe, et võiksid olla kõrgemal. Tekkis mõte teda natuke tagant torkida, et saab-saab, et ta usuks endasse, et kõik on võimalik!

Esiteks näen, kuidas uisumaailmas on teda vastu võetud. Uisutamine pole ainult hüppamine, see on nii lai ala. Oma stiil, oma nägu, väljenduslikkus, kultuur. Nii palju komponente, mis kõik on vajalikud! Teda võeti väga positiivselt vastu ja see on väga tähtis märk. See oli uks, mida näitasin, ja kust ta pidi ise edasi minema.

Tulemused näitavad, et ta sai aru ja tegi seda. Arvan, et sportlased räägivad ise enda eest. Tulemustega. Meil pole mõtet rääkida andekatest ja perspektiivikatest. Tulemused räägivad sellest, kes on andekas. Väga suur vahe seisneb selles, mida sa suudad näidata trennis ja mida selles väga stressirohkes olukorras (Levandi peab silmas võistlusi – V.A.).»

Juhendaja sõnul pole Kiibus treeningute maailmameister, ta on võimeline esinema võistlusel paremini kui treeningul. «See ei tähenda, et ta võtaks treeninguid lõdvemalt. Ta püüab, ei tee endale hinnaalandusi ja teab väga hästi, kuidas tuleb tipptasemel harjutada.

Pigem teeme natuke vähem, aga jälgin seda, et ei tekiks vigastusi ega ülekoormust. Pigem liigume natuke aeglasemalt, aga pidevalt. Iga vigastus tähendab tagasiminekut ja uuesti alustamist.»

Anna Levandi saadab 2010. aasta Vancouveri taliolümpial jääle Jelena Glebova.
Anna Levandi saadab 2010. aasta Vancouveri taliolümpial jääle Jelena Glebova. Foto: RAIGO PAJULA/PM/SCANPIX BALTICS

Kas annab võrrelda Kiibust ja Glebovat? «Mõlemad teavad väga hästi, mida tahavad, on väga töökad, mõtlevad iseseisvalt. Kehatüüp, plastika, uisutehnika on erinevad, uisutamine on selle ajaga ka arenenud. Aga üldiselt on nad väga sarnased.»

Seega Kiibusega töötamine tuletab vahel meelde Glebovaga koos oldud aegu? «Vähemalt loodan, et ma ei korda enam tol ajal tehtud vigu! Aga võib-olla tulevad uued vead,» vastab Levandi naeru lagistades.

Märksõnad
Tagasi üles