R, 9.12.2022

Unustage koroona! Eestlasi niidab palju salakavalam tervisehäda

Priit Pullerits
Unustage koroona! Eestlasi niidab palju salakavalam tervisehäda
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 29
Psühhiaater Mari-Liis Laanetu oma kabinetis: «Ärevushäirete puhul on tavaline, et seni, kui tööl on kiire, tuntakse, et kõik on normaalne. Aga kui minnakse koju ja saabub aeg lõõgastuda, on järsku kõige halvem olla.»
Psühhiaater Mari-Liis Laanetu oma kabinetis: «Ärevushäirete puhul on tavaline, et seni, kui tööl on kiire, tuntakse, et kõik on normaalne. Aga kui minnakse koju ja saabub aeg lõõgastuda, on järsku kõige halvem olla.» Foto: Madis Veltman

Tühja sellest koroonast! See tabab ikkagi väheseid. Palju rohkem, elu jooksul iga neljandat meist, tabab mingi psüühikahäire, näiteks depressioon või ärevus, mis ei sega teid ainult nädal-kaks, vaid lõhub elu sageli aastateks. Ja lööb rööpast ka kõigi lähedaste elu. Psühhiaater Mari-Liis Laanetu annab nõu, mida saab igaüks enda päästmiseks ise ära teha, kui tunneb, et langemas nähtamatusse, laastavasse lõksu.

See võiks olla erandlik, aga pole: kõrgharidusega 40ndates naine läheb psühhiaatri vastuvõtule, kurtes halba enesetunnet ja unehäireid. Tegelikult magab ta, nagu peaks, 7–9 tundi, kuid ärgates tunneb, et pole puhanud. Uneuuringud on kinnitanud, et kõik on korras.

Psühhiaater uurib meeleolu kohta. Naine räägib, et teda on pikemat aega häirinud tuimus ja rõõmutus; energiat ja indu millekski pole; kohtumisi sõpradega on ta hakanud vältima ja kõik töövälised tegevused on jäänud tagaplaanile. Võimust on võtnud pidev rahulolematus: ta peab end laisaks, süüdistab ennast, enesehinnang on langenud madalale. Lisandunud on ärevus-, pinge- ja hirmutunne, et ta ei saa töö ja kohustustega hakkama. Ta on märganud, et keskendumisvõime on muutunud kehvemaks, kipub tegema vigu.

Kõik see annab juba füüsiliselt tunda. Aeg-ajalt tajub ta valupisteid, torkeid rinnus, isegi hingamisraskusi. Aga arstid pole leidnud mingit haigust.

Ainus, millest abi on tõusnud (peale antidepressantide, millega ta on möödanikus teinud kaks-kolm pooleaastast kuuri): üks-kaks klaasi veini õhtuti on aidanud pisut lõõgastuda, meeleolugi parandada.

Ei, asi pole selles, et patsient oleks lahutatud või üksik. Ta on abielus. Tal on kaks teismelist last, kelle pärast ta muretseb. Ent tõsi, suhted abikaasaga on jahenenud.

Sellised lood on tüüpilised, millega pealtnäha tublid inimesed on pöördunud Mari-Liis Laanetu, Confido meditsiinikeskuse poolteise kümnendi pikkuse kogemusega psühhiaatri poole. Arter palus anda nõu, mida inimesed saaksid enda aitamiseks ise ette võtta, kui tunnevad, et hakkavad musta auku vajuma.

Kas eelmise kümnendi keskpaigas, kui psühhiaatrina alustasite, esines ka nii palju vaimse tervise probleeme nagu nüüd?

Kindlasti on praegu abi järele pöördumisi rohkem: inimeste teadlikkus psüühilistest probleemidest on suurem ja ka julgust abi otsida on juurde tulnud. Teisalt on elutempo kiirenenud, töökoormus on kasvanud. Tasakaal elus on paljudel väga paigast nihkunud. Näen sageli, et inimeste tööpäevad on absurdselt pikad, kestavad 12–15 tundi, samuti nädalavahetused, nii et hobidega tegelemiseks, samuti suhtlemiseks aega ei jäägi. Sageli, kui küsin vastuvõtul inimestelt, millega nad veel tegelevad, ütlevad nad, et ei tegele millegagi, sest töökoormus on läinud hästi suureks.

Nii et töö ületähtsustamine on tihti see, mis inimesi sisemiselt lõhub?

Põhimõtteliselt võime küll nii öelda, kuigi ka teine äärmus ehk tegevuse ja eesmärkide puudumine on kehv variant. Aga psüühikahäirete puhul ei ole kunagi ühte konkreetset põhjust. Neid on enamasti mitu, alates näiteks sellest, et pole häid suhteid, lõpetades kas või sellega, milline on kellegi isiksus, vastupanuvõime häiretele ja stressile.

Psühhiaater Mari-Liis Laanetu oma kabinetis Confido vaimse tervise keskuses Tallinnas: «Mingil juhul ei tohi mõelda, et kui vastuvõtule tulla, ollakse eelnevates sammudes järelikult läbi kukkunud.»
Psühhiaater Mari-Liis Laanetu oma kabinetis Confido vaimse tervise keskuses Tallinnas: «Mingil juhul ei tohi mõelda, et kui vastuvõtule tulla, ollakse eelnevates sammudes järelikult läbi kukkunud.» Foto: Madis Veltman

Ma ei mäleta oma noorusajast, et inimestel olnuks nii palju ärevust ja depressiooni nagu praegu. Või näen minevikku roosades toonides?

Vanasti võib-olla ei nähtud depressiooni. Sageli peideti neid vaevusi näiteks alkoholiga. Ega keegi eriti mõelnud, miks mõni joob. Alkohol oma kiire toimega on hea antidepressant, ainult et olemuselt on see depressant ehk depressiooni tekitav: mida rohkem seda tarvitada, seda rohkem tõstab see ärevust ja rikub und. Alkohol võtab mõneks hetkeks pinge maha, teeb meeleolu paremaks, aitab magama jääda, aga see on nagu kiirlaen.

Kui mõtlen tänapäeva laste ja noorukite psüühilistele probleemidele, tundub mullegi, et minu ajal küll selliseid asju polnud. Aga kui kõike oma peas põhjalikumalt meenutada, siis tõenäoliselt oli ka siis häireid, mida ei osatud kas ära tunda või ei diagnoositudki, nagu aktiivsus-tähelepanuhäire või depressiivsus. Siis oli samuti lapsi, kes olid kõrvale jäetud, kes sageli kooli ei jõudnud, aga tollal pandi sellele mingi teistsugune silt.

Ükskõik mille ravi hakkab ikkagi diagnoosi panemisest. Mulle tundub, et vaimuhädade diagnoosimine käib raskelt, ja isegi kui see õnnestub, siis erinevalt kehalisest hädast ei suuda spetsialistid inimesi vaimuhädadest nii kergesti vabastada. Miks?

Vaimuhäda või -häire on tegelikult samasugune häda või häire nagu iga teine haigus. Samamoodi tuleks seda ka käsitleda, see ei ole kuidagi häbiväärsem või müstilisem. Miks on seda keerulisem diagnoosida? Sest seal ei ole ühtegi väga objektiivset asja: me ei saa teha vereanalüüsi või röntgenipilti, et meeleolu- või ärevushäiret kindlaks teha. Meil ei ole ka ravijuhendit, et teed analüüsid ära ja saad tulemuse, mis haigus see on ja milline on selle ravi. Seal on suur osa arstikunstil, hästi palju sõltub arsti ja patsiendi koostööst. Alates sellest, kuidas tekib usaldussuhe, kuidas vaevustest räägitakse, kui ausalt räägitakse.

Inimene on küllap valmis üksikasjaliselt rääkima, kuidas ta kukkus ja põlve puruks lõi, aga kui on vaimne probleem, siis seda häbenetakse, sest seal on palju intiimset.

Sümptomitest ikka räägitakse, eriti lihtne on rääkida uneprobleemidest. Seda peetakse normaalseks, millega arsti jutule tulla. Aga ilma kindla kehalise häireta unehäiret, nagu uneapnoe, esineb üliharva. Enamasti on seal taga meeleolu- või ärevushäire.

Depressioonijutuga on juba keerulisem vastuvõtule tulla. Sageli ei räägita mingisugust nüanssi näiteks kodustes suhetes. Aga seda on hästi oluline teada, sest seal võib peituda põhjus, mis sümptomeid üleval hoiab. Me võime teha igasuguseid imeasju, anda ravimeid, pakkuda toetavaid teraapiaid, aga kui me ei tea, mis kogu aeg raviprotsessi õõnestab, on maru keeruline tulemuseni jõuda. Teinekord ei saagi tulemust.

Tähendab, vaimsetest hädadest jagu saamine nõuab väga sügavale inimesse kaevumist?

Jah. Mingi piirini saab lihtsamalt sümptomeile reageerida, nende raviga tegeleda. Aga kunagi ei ole nii, et võtate ravimi ja istute diivanil, puhkate ja kõik saab korda. Kunagi ei tee ravim üksi kogu tööd ära. Mitte iial! Koos ravimiga peab ise astuma järgmisi samme, olgu see psühhoteraapia, korrektiivide tegemine elustiilis jms.

Näiteks kui inimene tuleb ärevushäire kaebustega, saab need enamasti suhteliselt lihtsalt ravimiga kontrolli alla. Aga kui mitte midagi muud ei muutu, kui inimene ise ei panusta, siis varem või hiljem jõuab ta samasse kohta tagasi.

Psühhiaater Mari-Liis Laanetu oma kabinetis Confido vaimse tervise keskuses Tallinnas: «Sageli, kui ollakse tõeliselt hädas, lükkavad inimesed abi otsimist edasi selle mõttega, et kui lähen abi järele, on see nõrkuse näitaja, et ma ei saa ise hakkama.»
Psühhiaater Mari-Liis Laanetu oma kabinetis Confido vaimse tervise keskuses Tallinnas: «Sageli, kui ollakse tõeliselt hädas, lükkavad inimesed abi otsimist edasi selle mõttega, et kui lähen abi järele, on see nõrkuse näitaja, et ma ei saa ise hakkama.» Foto: Madis Veltman

See on siis umbes sama, et inimesed, kel kael on kange või selg valus, lähevad massööri juurde ja loodavad, et massöör mudib nad tunni ajaga paika ja seejärel on kõik korras. Aga head massöörid annavad alati kaasa terve komplekti harjutusi, mida pead päevast päeva ja väga pikka aega tegema, alles siis saad end korda. Kas sama on vaimuprobleemide puhul, nii et teie juures vastuvõtul käies ja isegi väga avameelselt rääkides ei ole sellest kasu, kui inimene ise endaga edasi ei tööta?

Jah, täpselt sama on psühhiaatria puhul. Kui ainult rääkida ja tahta ravimit ja ise rohkem midagi ei tee, ei pinguta, midagi ei muuda. Võrdlus massööriga on hea: loota, et ta tõmbab mind korra nii-öelda paika ja siis võid jälle sama kõveralt edasi istuda ja kõik peaks püsima – no kus ta püsib!

Eks see on hästi inimlik, et tahaksime lihtsaid lahendusi, arvutikeeles shortcut’e: et midagi ei peaks väga palju muutma, kõik saaks kergesti korda. Aga siin on tegemist protsessiga.

Olete te aru saanud, mis esineb lastel tohutult palju ärevushäireid ja depressiooni? Minu hüpoteesid oleks: perekonnad on ligadi-logadi, lapsed ei tunne, et nad oleks hoitud ja armastatud, sest vanemad on kogu aeg tööl. Ja teine põhjus: edu surve, pead olema tubli, õppima viitele.

Mõlemad on väga asjakohased väited. Tõepoolest, sageli on peresuhted, nagu ütlete, ligadi-logadi: ei ole aega, ei ole omavahel sisulist rääkimist ega sidet. Igaüks on oma toas, vahepeal keegi kuskilt midagi käratab...

Isegi söögilauas ei saada kokku!

Just. Lapsed tunnevad tihti, et nad on üksi jäetud, neist ei hoolita, et ei olegi oluline, kuidas neil läheb, või küsitakse, kuidas hinded on – ahah, okei – või vaadatakse seda e-koolist, ei küsita ka. Mitte ainult eliitkoolides, vaid ka teistes koolides on kogu aeg pinge, nagu vanematel tööl: lastelt oodatakse järjest rohkem, koolid deklareerivad, kuidas nad on õpikallakuga, ja pehmed väärtused, mis on samuti olulised, unustatakse ära. Sageli kuuleb koolidest ähvardusi, et kui piisavalt hästi ei õpi, siis ei saa siia kooli edasi jääda. Tihti on õppimissurve nii suur, et muud asjad elus, mis peaks toetama vaimset heaolu, jäävad kõrvale. Ja sõprussuhted on kolinud eri seadmetesse. Kokkusaamist, toredaid tegevusi, füüsilist aktiivsust ei ole. Mõned ütlevad, et selleks polegi aega, sest nii palju on õppida.

Vaimsete häirete puhul kirjutatakse välja antidepressante. Kas need pole nagu salvid ja plaastrid, mis võivad võtta valu ära, aga põletikukoldeid ei ravi?

Ma seda paralleeli ei tooks. Antidepressantidega üksi kindlasti neid asju ei ravi, aga sageli saame ravida nendega koos. Selleks et inimene suudaks järgmisi samme astuda, olgu õue kõndima minna või psühhoteraapias tööd teha, peab ta saama natukene paremasse seisu. Ärevushäiretega inimesed on tihti sellises seisus, et ilma ravimita ei suuda nad psühholoogi kabinetis sisuliselt kaasa töötada või heal juhul suudavad end kabinetis kokku võtta, aga kui seejärel lähevad uksest välja, on kõik peast läinud.

Ainult antidepressantidega suuri tegusid ära ei tee. Aga need on osa ravist. Mis eristab neid plaastrist, on see, et antidepressant ikkagi ravib seda keemilist muutust, mis on sümptomite põhjuseks. Mis aga ei ravi, on rahustid ja uinutid. Patsiendid tunnevad küll rahustist palju abi: võtan ja kohe hakkab hea, miks ma ei võiks ennast rahustitega kogu aeg ravida? Aga sellepärast, et need ei ravi midagi, ainult leevendavad sümptomeid, nii nagu valuvaigistid: kui jalas on suur auk, võtate piisavalt tugeva valuvaigisti ja valu ei tunne, aga auk on ikka alles. Kui rahusti toime saab mööda, langete samasse punkti tagasi, ja kui seda pikka aega tarvitada, siis natuke kehvemassegi punkti, sest võivad tekkida sõltuvusprobleemid.

Psühhiaater Mari-Liis Laanetu oma kabinetis Confido vaimse tervise keskuses Tallinnas: «Mingil juhul ei tohi mõelda, et kui vastuvõtule tulla, ollakse eelnevates sammudes järelikult läbi kukkunud.»
Psühhiaater Mari-Liis Laanetu oma kabinetis Confido vaimse tervise keskuses Tallinnas: «Mingil juhul ei tohi mõelda, et kui vastuvõtule tulla, ollakse eelnevates sammudes järelikult läbi kukkunud.» Foto: Madis Veltman

Mida siis peaks järgmisena tegema, kui antidepressandid on sisse võetud?

Enamasti on kõigile psüühikahäirest olenemata vajalik füüsiline aktiivsus. Aeroobne koormus või kardiotreening jõusaalis – seda peaks tegema kolm korda nädalas vähemalt pool tundi järjest ja sellise intensiivsusega, et pulss tõuseb vähemalt paarkümmend lööki minutis ning tekib kerge hingeldamine ja higistamine. See on teaduslikult tõestatud, et liikumine tekitab keemilisi muutusi meie ajus, aitab kaasa häiretest paranemisele ja hiljem neid ka ennetada, et uuesti endisse seisu tagasi ei kukuks.

Nii et isegi kui inimene vihkab sportimist ja tunneb end nii depressioonis, et ei suuda liigutadagi, pole muud pääseteed, kui tuleb end kätte võtta ja asuda tegutsema?

Hästi sageli öeldakse, et mulle ei meeldi, see on tüütu ja jube raske, kuigi see on oma olemuselt hästi lihtne asi. Praegu koroona ajal ma ei ütlegi, et peab minema kuhugi saali. Minge tänavale või liikumisradadele, teil ei ole vaja mingit erilist sissejuhatust ega varustust. Tehke algul tempokas kõnd, kui rohkem ei jõua – kolm korda nädalas pool tundi ei ole palju. Ei saa olla, et ei ole aega! Jah, hirmus raske on alustada, aga need, kes on pihta hakanud, annavad tagasisidet, et nad tunnevad, et see päriselt aitab. Ja kui liikumine on juba harjumuseks saanud, ei ole enam keeruline jätkata.

Mis on kolmas samm pärast antidepressante ja liikumist?

Psühhoteraapia. Aga milline konkreetne teraapia, see oleneb probleemist, oleneb mõttemustritest, millega tuleb tegeleda või mille muutmine võiks aidata olukorda parandada.

Seetõttu ei saa siin ilmselt öelda, et keskmine raviprotsess kestab kolm kuud, vaid see võib võtta kolmest nädalast kolme aastani?

Just, see on hästi varieeruv. Näiteks kui räägime ärevushäiretest, on kõige levinum kognitiiv-käitumuslik teraapia. Hästi lihtsustatult öeldes tähendab see, et leitakse üles inimest mittetoetavad või siis düsfunktsionaalsed käitumis- ja mõttemustrid ja seejärel õpitakse asju teistmoodi tegema. Et näiteks mõte ei läheks sündmuse A pealt alati punkti B suunas, vaid võib anda ka hoopis teisi seletusi ja lahendusi, kuidas antud olukorda käsitleda, ja siis harjutatakse seda. Seda teraapiat tehakse tavaliselt psühholoogiga 8–12 korda, kas korra nädalas või kahe nädala järel.

Kui on mingid sügavamad probleemid, mis tulevad kaugemast lapsepõlvest, siis on vahel vaja psühhoanalüütilist psühhoteraapiat, kus käiakse aastaid. See on väga pikk protsess, justkui uuesti üles kasvamine.

Olen tähele pannud, et kui tulevad halvad mõtted, tasub sukelduda mingisse tegevusse ja see aitab, sest viib mõtted mujale.

Jah, kui depressioonis inimene suudaks leida endale tegevust või midagi, mis enesetunnet parandaks, oleks see väga hea. Aga depressiooniga käib sageli kaasas see, et energiat ei ole, meeleolu on kehv, tunne on rõõmutu. Lisaks on ajufunktsioonid häiritud: ei suuda keskenduda, tähelepanu koondada, protsess plaanist teostuseni lonkab. Näiteks teie puhul võiks see käia nii: tahate mõne looga tegeleda, istute maha, aga tunnete, et ühtegi mõtet ei tule, keskenduda ei suuda – ja veel rohkem süveneb tunne, et te ei saa enam sellegagi hakkama, ei suuda ilmselt enam ühtegi asja teha.

Ärevushäirete puhul on tavaline, et seni, kui näiteks tööl on kiire, tuntakse, et kõik on normaalne, pole isegi meeles, et on mingi ärevus. Aga kui minnakse koju ja saabub hea aeg, mil võiks diivanile istuda ja lõõgastuda, või tuleb nädalavahetus, on järsku kõige halvem olla. Puhkus, nädalavahetused, õhtud kodus – need on need, millega ei tulda toime.

Seega õnnestub end asendustegevusega ära petta?

Just! Kui tähelepanu kõrvale juhtida, ei olegi aega muretseda, mõelda või tunda. Ärevusega käivad sageli kaasas ka kehalised sümptomid, ja mida rohkem on inimesel aega tunnetada, kas tal südamega on midagi viga või ei ole, seda tõenäolisem on, et need sümptomid tekivad, ja siis ta ka tajub neid.

Olen kuulnud lugusid, kus oma tunnetega põhja jõudnud inimesed on võtnud kätte ja sisendanud endale, et peavad mõtlema positiivselt: ma olen õnnelik, mul on kõik hästi, ma saan kõigega hakkama, ja on pika tööga suutnud aju ümber programmeerida. On see tõesti võimalik?

See oleneb paljudest asjaoludest, näiteks häire raskusest, milline on isiksus, millised on ta tugevused jne. Mingi piirini on tõepoolest võimalik oma mõtteid suunata ja nii-öelda õppida natukene teistmoodi mõtlema. Häda on selles, et endaga päris keerulises seisus olles ei ole enamasti selleks jõudu ja energiat. Ja teiseks, kui teised ümberringi ütlevad, et mõtle positiivselt, võib see tekitada veel rohkem läbikukkumise tunde: järelikult ma ei oska õigesti mõelda või teen midagi valesti ja saan sedasi veelgi kinnitust, et ma ei suuda selle olukorraga piisavalt hästi toime tulla.

Iga probleemiga peab hakkama tegelema eos, mitte siis, kui see on kestnud juba aastaid. Mida peaks tegema, kui keegi tunneb, et ta vajub vaimselt ära, et probleem ei eskaleeruks?

On terve hulk tegevusi või asju, mis peaks profülaktiliselt aitama vaimset tervist hoida. Füüsiline aktiivsus on esimene asi, ka sotsiaalne suhtlemine. Samuti tervislik toitumine. Piisav uni on hästi oluline. Täiskasvanud inimene võiks magada seitse-kaheksa tundi. Kriitiline piir on kuus tundi. Alla selle loetakse riskifaktoriks, mis soodustab psüühikahäirete, sh depressiooni teket. Ja kõik toetavad tegevused, hobid, mida meile meeldib teha ja mida tehes tunneme end hästi. Ka puhkeaeg, mida inimesed ei oska sageli kasutada. Vahepeal on täiesti okei mitte midagi teha ja lõõgastuda; ei pea tundma ennast sellepärast süüdi ja mõtlema, et olen juba pool tundi istunud, mida kõike võinuks selle ajaga ära teha. Üldiselt soovitatakse igale inimesele mediteerimist või lõõgastumist kümme minutit päevas, v.a siis, kui on hästi kiire. Kui on hästi kiire, siis tund aega! See on paradoksaalne, aga teisalt nii tõsi, kui olla saab. Kui te seda ei tee, ei pea te vastu.

Ja alles siis, kui need võtted ei aita, tasub tulla teie juurde?

Jah, umbes nii. (Naerab.)

Või siis ei jõutagi teie juurde?

Siis, jah, loodan, et ei jõutagi.

Hästi palju on inimese enda kätes. Aga kindlasti ei saa öelda, et kõik on puhtalt enda kätes. Sageli, kui ollakse tõeliselt hädas, lükkavad inimesed abi otsimist edasi selle mõttega, et kui lähen abi järele, on see nõrkuse näitaja – et ma ei saa ise hakkama. Aga me ei ela siin ilmas ju üksi ja ei tule kaugeltki kõigi asjadega üksi toime.

Tegelikult on see väga suur tarkuse ja tugevuse näitaja, kui osatakse õigel ajal abi küsida ja julgetakse seda teha, mitte ei vaevelda lõpmatuseni kuskil üksi ja ei arvata, et kõike peab üksi suutma. Mingil juhul ei tohi mõelda, et kui vastuvõtule tulla, ollakse eelnevates sammudes järelikult läbi kukkunud. Vahel ongi vaja vaid vähe sekkumist, et tekitada häirele vastupidises suunas liikumine. Lõpuks on see ju meie enda aeg, mille paremini mööda saatmiseks maksab võimalusi otsida.

Märksõnad
Tagasi üles