T, 4.10.2022

Kodus, kuid siiski ka võõrsil

Krister Kivi
, Arteri toimetaja
Kodus, kuid siiski ka võõrsil
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Tallinna hotellid olid eelmiste jõulude aegu kurvalt tühjad. Ja ka enne ja pärast jõulupühi.
Tallinna hotellid olid eelmiste jõulude aegu kurvalt tühjad. Ja ka enne ja pärast jõulupühi. Foto: Eero Vabamaegi/Postimees

Ma olen ööbinud hotellides rohkem kui keskmine inimene, tõenäoliselt üle aasta oma elust. Sellel võib olla mitu põhjust, kuid üks on kindlasti see, et mul pole kodu, kus mulle tõeliselt olla meeldiks. Igal hetkel, mil see on olnud võimalik, olen meeleldi põgenenud ning otsinud lohutust võõrastes sängides laias maailmas. 

Olen maganud päris jubedates säästuurgastes, kus seinu katavad kahhelplaadid ning voodisse kiikab kambri teises servas paiknev kempsupott, kuid sattunud ka kunstpalme täis sviitidesse hotellimaja kõige ülemisel korrusel, kust avaneb vaade üle tuledes särava linna. Korter on truudusetu ja hooletu peremehe alati tagasi lubanud, ent maksnud vahel ka kätte: üks päris ehmatav uputus vannitoas, laest ootamatult alla varisev krohv, rõduukse vahelt sisse lõõskav tuul. Koroonaajal oleme koduga siiski õppinud teineteist rohkem taluma, pika tee maha kõndinud abielupaari kombel. Võib-olla on korter koguni leppinud sellega, et vaid lennukiga õhku tõustes on tema peremees pea alati olnud elevil ja õnnelik.

Muidugi on selliseks õnneotsimiseks viimasel aastal olnud väga vähe võimalusi.

Märksõnad
Tagasi üles