/nginx/o/2021/01/08/13567330t1h8abb.jpg)
Pressinõukogu tegeles 2020. aasta lõpus oma tuhandenda juhtumiga. Just nii palju kaasusi on pressinõukogu eri koosseisud 18 aasta jooksul arutanud. Ja hinnanud nende vastavust täpselt sama vanale eetikakoodeksile. See teeb keskmiselt 55 kaebust aastas, kirjutab Pressinõukogu esimees Gunnar Siiner.
Eelmisel aastal laekunud 50 kaebuse kohta võib seega öelda, et oli veidi alla keskmise aasta. Enam kui pooltes kaebustes pressinõukogu rikkumist ei leidnud, mis omakorda räägib sellest, et toimetused on kriitiliste teemade käsitlemisel head tööd teinud.
Kõige sagedamini esinevad rikkumised on pressinõukogu 18-aastase tegevusaja jooksul jäänud samaks. Segamini paisatud faktid, oletused ja arvamused põimituna kontrollimata faktide ning eksitavate pealkirjadega ilma teise poole kommentaarita – pressinõukogu klassika. Samas tuleb toimetusi kiita, sest väga raskeid eetikakoodeksi rikkumisi näeb järjest harvem.
18 aastat vastu pidanud põhimõtetega eetikakoodeks pannakse digimeedia kiire kasvu tingimustes aasta-aastalt üha enam proovile. Osati on see mõistetav, sest 18 aastat tagasi istusid kõik kell 21 teleri ette, et «Aktuaalset kaamerat» vaadata. Nüüd on meil järelvaatamine, mis tähendab, et aeg ja koht ei ole enam relevantsed. Seega on tehnika areng ja meediatarbimise võimaluste paljusus tegurid, mis osalt just nagu nõuaksid eetikakoodeksi tänapäevastamist.
Jutt on tehnilistest nüanssidest ja protseduurilistest küsimustest, mitte üldpõhimõtetest. Näiteks kas saatelõik, kus eksitakse faktidega, peaks järelvaatamises olema parandatud? Kui ebatäpset infot refereeritakse, siis kuidas tagada, et täpsustus või vigade parandus jõuaksid kõikide refereeringuteni ja et viga ei leviks kontrollimatult?
