Postimees vestles kolme noore inimesega, kes on lähedalt kokku puutunud Ukraina sõjavangide probleemiga. Need olid vangistatu Stanislav Assejev, ajakirjanik ja dokumentalist Olga Volõnska ning inimõiguste eest võitlev jurist ja tuntud aktivist Oleksandra Matvitšuk.
Stanislav Assejev oli noor ajakirjanik, kes Donbassi sõja alguspäevil elas Makejevkas, mis langes 2014. aastal separatistide kontrolli alla. Assejev otsustas linna jääda, sest pere oli seal – eakas ema ja kaks vanaema, keda poleks saanud üksi jätta. Terve pere oli seal sündinud ja üles kasvanud.
Intervjuus kõneleb ta oma kaheaastasest vangistusest, mille jooksul separatistid teda piinasid ja rikkusid tema inimõigusi. Probleemiks sai tema amet: 2015. aastast töötas ta okupeeritud alal Raadio Vaba Euroopa heaks ning kajastas pseudonüümi Stanislav Vassin all konfliktitsoonis toimuvat.
Hiljem järgnesid mitmesugused Ukraina väljaanded: Nädala Peegel, Ukraina Pravda jt. Kui Assejev 2017. aastal arreteeriti, oli ta jõudnud kirjutada sadu raporteid ja artikleid. Nüüd on nendest töödest koostatud kogumik, mille eest sai Assejev 2020. aastal Vaba Meedia auhinna.
«11. mail 2017 tegin Donetski kesklinnas järjekordset reportaaži Raadio Vaba Euroopa jaoks, mis oli pühendatud nii-öelda Vabariigi Päevale, kui järsku patrull peatas mu keskväljakul ja [mind] hakati läbi otsima, [et näha] minu dokumente,» meenutab Assejev. Viis minutit hiljem tulid tema juurde tsiviilriietes mehed ja panid ta käed raudu. Pähe tõmmati kott ja autosõit viis kohalikku julgeolekuministeeriumi, kus algas pikaaegne piinamine ja peksmine.
Assejev ei näinud endal mingit süüd. «Nad nõudsid tunnistust, et ma pole lihtsalt ajakirjanik, vaid teen spioonina koostööd Ukraina luurega. Muidugi ma ei nõustunud ja ütlesin, et see on absurdne! Pärast seda seoti mu pöialde külge juhtmed ja lasti sisse elektrivool.» Pärast tunnipikkust piinamist kirjutas Assejev temalt nõutud ülestunnistused ja ta suleti pooleteiseks kuuks keldrisse.
