E, 23.05.2022

Vladimir Juškin: Arktika malelaud ja Venemaa luupainaja

Vladimir Juškin
, Balti Venemaa-uuringute Keskuse direktor
Vladimir Juškin: Arktika malelaud ja Venemaa luupainaja
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 1
Balti Venemaa uuringute keskuse direktor Vladimir Juškin.
Balti Venemaa uuringute keskuse direktor Vladimir Juškin. Foto: Sander Ilvest / Postimees

Arktikal on Vene vaimulaadile moraalne ja psühholoogiline tähendus: selle tohutud avarused kinnistavad Venemaa taju oma staatusest suurriigina, kirjutab Balti Venemaa uuringute keskuse direktor Vladimir Juškin. 

Põhjamere laevastiku õppuse raames 1998. aasta 21. augustil kinnitas Venemaa president Boriss Jeltsin ametlikult «Põhja strateegilise bastioni» kontseptsiooni. See otsus sündis Arktika väeüksuste lagunemise taustal. Ajavahemikus 1992–1996 oli õhutõrje raketipolkude hulka vähendatud 151-lt kaheksakümne neljani, õhutõrje raketibrigaadide hulka 56-lt üheni, hävituslennukipolkude hulka 67-lt kahekümne seitsmeni, raadiotehniliste polkude ja keskuste hulka 71-lt kuueteistkümneni. Seda hoolimata asjaolust, et seal teenida soovijatest puudust ei olnud – ohvitserid ja aseohvitserid said Arktikas teenides aasta kohta kahe aasta teenistusaja ja kahe-kolmekordset tasu.

2020. aasta 26. oktoobril võttis Vladimir Putin ametlikult vastu uue, «Strateegia Venemaa Arktilise piirkonna arenguks ja rahvusliku julgeoleku kindlustamiseks kuni 2035. aastani». Siin on näha põhimõttelist muutust Venemaa arktilises strateegias, kuivõrd sama aasta juunis oli Arktika nõukogu eesistuja koht liikunud kaheks järgmiseks aastaks Moskva kätte.

Uue strateegia järgi on potentsiaal konfliktideks Arktikas tõusuteel ja nõuab seega Venemaa sõjalise kohalolu pidevat laiendamist regioonis.

Malendite paigutus Arktika mängulaual sai lõpliku kuju 1982. aastal, kui võeti vastu ÜRO mereõiguse konventsioon. Sellega kooskõlas saavad mereäärsed riigid eksklusiivse õiguse looduslike maavarade omastamiseks aladel, mis jäävad 200 meremiili (370 km) ulatusse nende territoriaalvete piirist (12 miili rannikust). Selle tulemusena tekkisid Arktika keskele ulatuslikud ei kellegi alad, niinimetatud ühine piirkond, kus uurimistegevusele, toorainete töötlusele ja ammutamisele pretendeerib mitu rahvusvahelist korporatsiooni. Sellega seoses jagunesid riigid suhteliselt loogiliselt kahte eri suurusega gruppi. Suurem neist, kuhu kuulub USA, aga ka Rootsi, Soome, Ühendkuningriik, Hiina ja teised riigid, kel puudub ligipääs Arktikale (Eesti valitsus on juba heaks kiitnud välisministeeriumi ettepaneku taotleda Arktika nõukogus vaatlejariigi staatust), soovib Arktikas ühise piirkonna režiimi kehtestamist.

Teiselt poolt on aga vahetult Arktikaga piirnevate riikide (Venemaa, Kanada, Taani ja Norra) huvis see piirkond ühel või teisel viisil ära jaotada. Igal siia gruppi kuuluval riigil on oma eriti tundlik, suveräniteeti puudutav küsimus (Kanadal seoses Loodeväilaga, Venemaal seoses Põhja-mereteega, Taanil Gröönimaa osas, Norral seoses Spitsbergeniga) ning igasugune riive neis küsimustes on poliitiliselt ülitundlik ja kutsub esile valulisi reaktsioone.

Märksõnad
Salvesta lood hiljem lugemiseks!
Minu lood
Eesti uudised
Majandus
Maailm
Arvamus
Fookus
Kultuur
Sport
Tartu Postimees
Tagasi üles