Juhtkiri ⟩ Valitsuskriis toob kriisivalitsuse

Valitsuskriisist sündiv kriisivalitsus peab keskenduma eelkõige keerulise koroona- ja majandusolukorra administreerimisele. Üheainsa konkreetse näitena saime eile Kaja Kallase käest teada, et alates maikuust on planeeritaval valitsusel kavas hakata tegema kampaaniat vaktsineerimise propageerimiseks. Ka soovitakse üle vaadata toetusmeetmed majanduse avamiseks. Saab olema huvitav jälgida, kuidas õnnestub uuel valitsusliidul selle kõige taustal akuutse eelarveolukorra lahendamine.

Samuti on Reformierakonna ja Keskerakonna platvormide vahel kaks väga põhimõttelist erinevust, mille pinnalt võivad juba peetavate kõneluste käigus lõhed tekkida. Esiteks on parteidel võrdlemisi vastandlik arusaam maksupoliitikast. Kui Reformierakond on alati seisnud ühetaolise maksusüsteemi eest, siis Keskerakond tunneb oma 2019. aasta valimisplatvormis erilist uhkust selle üle, et Eesti hakkab astmelise tulumaksu poole liikuma.

Samas pole Keskerakond varem Reformierakonnaga koalitsioonis olles oma astmelise tulumaksu ideed peale surunud. Küll aga kehtestati eelmistes Jüri Ratase juhitud koalitsioonides praegu kehtiv nn tulumaksuküür. On üsna tõenäoline, et kompromissina kuulutatakse välja maksumoratoorium ja praegu paigas olevat maksusüsteemi koalitsioonileppe kehtimise ajal ei muudeta.

Teine konfliktikoht on Reformierakonnale tähtis ühtse eesti kooli idee, mis osale Keskerakonna valijatest kindlasti meele järele poleks. Siinkohal võib arvata, et nii põhimõttelises küsimuses midagi kokku leppida on vaat et keerulisemgi kui maksupoliitikas kompromissi leidmine.

Mis jääb üle praegu kavandatavale koalitsioonile veel soovida? Kindlasti alates Mart Laari valitsusest aetud välispoliitikaliini edasi kestmist. See tähendab keskendumist tugevatele liitlassuhetele ja eelnevalt tehtud apsakate vältimist.

Hea oleks, kui ühiskonnas üles kistud kultuurisõdade temaatika rahule jäetaks. Pole tarvis, et erakonnad suurest valitsuse vahetamise hoost nüüd ise eelnevale poliitikale liiga tugevalt vastanduma hakkaksid. Praeguses kriisiolukorras oleks tark hoiduda teemade käsitlemisest, mille suhtes puudub ühiskonnas laiapõhjaline konsensus.

Pigem vajavad erinevate vaadetega ja eri ühiskonnagruppidesse kuuluvad inimesed ennekõike seda, et taastataks turvatunne. Ühtedele on tarvis kindlust, et nende õiguste kallale ei kiputa, ja teistele seda, et neile tuttavat maailma liiga hoogsalt lammutama ei hakataks. Ja mida ühiskond eriti ootab – kindlustunnet, et koroonakriis saab ühel päeval edukalt seljatatud. Seda suunda peavad lisaks sõnadele kinnitama ka konkreetsed teod. Loodetavasti saab tulevane valitsus ülesandega vääriliselt hakkama.