Kui kuulen Los Angelese trubaduuri Harry Nilssoni nime, mõtlen millegipärast ka Härra Nilssoni peale, kes oli mäletatavasti Pipi Pikksuka ahv. Ahvidega seostatakse sedagi, et nad teevad palju nalja, situatsioonikoomikat, panevad näiteks pähe kümme mütsi või tõmbavad selga läikiva pintsaku. Samasugust ahvilikku huumorit sisaldas endas vahest Harry Nilssoni muusikagi.
Suurima tuntuse ammutas Nilsson küll õnneks või õnnetuseks sellest, et oli John Lennoni põhiline joomakaaslane tema enesehävituslikemal eluperioodil aastatel 1973–1975, mida kutsutakse ka «kadunud nädalavahetuseks». Harry Nilsson suri 15. jaanuaril 1994 ja nüüd on meil põhjust teda meenutada. Surres oli ta 52 ja pundunud ning punase näoga. «Ela kiirelt ja sure keskealisena» oli elustiilina teinud oma töö.
Nilssoni debüütplaat «Pandemonium Shadow Show» (1967) ei olnud müügi mõttes edukas, kuid jõudis see-eest õigete inimesteni – Beatlesi pressiesindaja Derek Taylor kuulis seda, ostis terve kasti ning jagas ka sõpradele. Sõpradele meeldis ja kui varsti küsiti Beatlesi käest ühel pressikonverentsil, kes on nende lemmikartist, vastasid nad ühe tundmatu nime – Harry Nilsson. Nilssoni muusika oli tegelikult Beatlesi omaga üsna sarnane, teda inspireerisid nii McCartney meloodiad kui ka omaaegne Tin Pan Alley estraaditööstuse esteetika ja halvimal juhul võis seda nimetada ka «vaese mehe Beatlesiks». Parimal juhul «mitte enam nii vaese mehe Beatlesiks».
