Kuus kuhja heina on lambad ja kitsed pintslisse pistnud. Pool talve ees. Mark Soosaar ehk Manija Mark vedas mandrilt Manijale uue koorma heinu. Selle kõrval rääkis teisipäeval 75-aastaseks saanud filmi- ja kunstimees Arterile olnust, olevast ja tulevast.

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

«Hallo! Mark siin, kus te olete?»

«Kusagil Viljandimaal, ee... Kõpu hakkab paistma?»

«Praegu on nii suur torm, praam ei saanud hommikul Kihnust välja. Heinavedu toimub tõenäosusega üks-kaks protsenti. Parkige end Pärnusse.»

Möödub poolteist tundi. Kell läheneb kümnele. Punase läkiläkiga Mark Soosaar seisab keset Pärnut vana pangamaja eeskojas nagu hilinenud jõuluvana. Valmis ust avama. Ukse taga on Pärnu Uue Kunsti Muuseumi uus kodu.

PANK «Alar Kotli ja Anton Soansi projekti järgi tehtud maja sai lõplikult valmis alles pärast sõda, aga pangana seda maja kasutusele ei võetudki, sest Endla teater oli ära põlenud ja kusagil pidi teater ju jätkama. Uut teatrimaja ehitati kuni aastani 1967.

Nüüd kolib pank siit ära. 1990ndate alguses oli siin hoiukassa. Aastal 1990, kui ma ei eksi, küsisime filmifestivali jaoks laenu. Meil ei olnud üldse raha, et festivaliga jätkata, Eesti riik oli, nagu ta oli. Saime odavalt laenu, lasime linavabrikus toota kümme või viisteist tuhat laudlina, kuhu oli trükitud põhjapoolkera ja kaduvad rahvad. Müüsin neid laudlinu mitte ainult Pärnus ja Tallinnas, vaid ka Riias ja Leningradis. Nii hästi läksid, et saime kaks aastat festivali korraldada. See pank on meid aidanud!»

PANKUR «1990ndate keskpaigas leidsin Pariisist galeristi, kes müüs Picasso maale ja graafikat. Picassol on sari eri elukutsetest. Balletitantsija, prostituut, korstnapühkija ja pankur. Ei mäleta, kas see «Pankur» maksis 45 000 Prantsuse franki (umbes 6860 eurot) või 45 000 Eesti krooni (ligi 2900 eurot), aga see oli väga suur raha. Raha sel hetkel oli, sain ära osta.

Siis tulin siia, pangadirektori juurde. «Äkki ostate selle ära? Kuna meie oleme selle Pariisist toonud, siis ehk deponeerite seda vahel meile, saaksime rahvale näidata.» Aga nad ei tundnud selle vastu üldse mingit huvi.»

Kas heinavedu saab tõeks, selgub kell 11, kui praamile helistada. Istume, ootame.