Piiranguid ei taheta kohtus vaidlustada, kuna kardetakse valitsusega tülli minna, on õiguskantsler märganud.

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Läksin õiguskantsleri kantseleisse, kuid leidsin eest lossi. Hoovis võinuks parkida kuuehobusekaarik, trepid Carl Ludwig Engeli projekteeritud hoones keerdusid väärika suurejoonelisusega, parkett naksus tähendusrikkalt, kõrgete lagedega saalides oli avarust otsekui põhiseaduse nois lausetes, mida pole tõtatud kokkuhoidlikult kitsendama vormeliga «välja arvatud». Ka töötajad – keda oli tol päeval vähe, võib-olla seoses koroonaaegse kodukontoriga – tundusid uitavat koridorides otsekui iidsesse mõisa üksipäini jäänud koolilapsed, pisut liiga väiksed selle hoone gabariitide jaoks. Kuid küllap oli institutsioon suurem sellele sisu loovatest inimestest juba siiski, kui õiguskantsleri kantselei toimetas sootuks tagasihoidlikumates tingimustest Tõnismäel.

Kui Stenbocki maja aknad vaatavad pigem põhja ja Toompea lossi omad läände, siis õiguskantsleri ameti majesteetliku kuue sambaga toetatud katuse alt avaneb vaade üle Tallinna kagu suunas. Selleski näib olevat oma sümboolikat, vihjet oma vaatenurgale riigiehitamisele, mis õiguskantsleri ametkonnal kahtlemata olemas olema peabki. Internetikommentaatoreil, kelle ettekujutuses peaks Eesti riik marssima tuleviku poole ühtsel sammul nagu Viisk, Põis ja Õlekõrs, jääb õiguskantsleripoolne pidev puudustele osutamine vahel küll arusaamatuks. «Miks Madise valitsusele vastu töötab?» pahandavad nad. Kuid õiguskantsleri seadus algabki sõnadega: «Õiguskantsler on oma tegevuses sõltumatu.» Kui keegi jaksab pikemalt lugeda, siis definitsioon jätkub nii: «... sõltumatu ametiisik, kes teostab järelevalvet seadusandliku ja täidesaatva riigivõimu ning kohaliku omavalitsuse õigustloovate aktide üle.»