Lahetagused kiirtoidulegendid panevad igatsema enda omi

Üks paljudest Ykkös Jaska Grilli hõrgutistest. Rohke aurajuustu ja kapparitega. FOTO: Krister Kivi
Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Kioskitoidul on Eestis kahtlane kuulsus. Võib-olla seetõttu, et veel paljud mäletavad noid tänaseks peaaegu kadunud kummalisi plekkputkasid, mis olid odekolonne, sigarette, nukke ja kilekottidesse pakendatud tooreid kanamune täis kuhjatud nii paksult, et kaupa läbi tillukese luugi välja ulatav inimene vaevu näha oli. Kuid inimene seal oli ning kuidagimoodi suutis ta oma kioskikuningriigis toota koguni hamburgereid, mis koosnesid kahtlase saia vahele peidetud veelgi kahtlasemast pihvist, vesisest kapsasalatist ning tomatipastast ja hapukoorest kokku segatud roosast kastmest. Muidugi polnud selliseid burgereid süüa tingimata mõistlik tegu, ent kes oli 90ndatel mõistlik... Keset ööd end nägupidi sooja, tilkuva ja soolaka burgeri sisse suruda oli kummaliselt lohutav kogemus. See maitses nagu elu ise, uudselt, erutavalt ja kohutavalt. Koos tüüpilise Eesti burgeriga, mille nüüdseks on suuresti välja vahetanud palju trendikam valik samsadest bataadifriikartuliteni, olen ma kirjeldanud lühidalt ka omaenda veelgi enam kadunud lapsepõlve.

Kuid midagi peent pole Eesti burger samas kunagi olnud, isegi siis, kui seda pakuti eelkirjeldatud metsikuist kioskitest palju siivsamas Nehatu ketis. Sellised šedöövrid nagu kaalikavorm, veresupp ja mämmi on pannud paljud eestlased suhtuma Soome kulinaariasse aukartliku ettevaatusega, kuid vähemasti kioskitoidus on soomlased meist mäejagu ees. Või oleks ehk õigem öelda: generatsioonide jagu? Kuidas on rahvas, kelle õlu sarnaneb suuresti kollaka ja kerge kraadiga rabaveega, suutnud oma kiirtoitlustuskultuuri lihvida sedavõrd rafineerituks, et sellest on nähtusena kirjutanud ka New York Times?

15.01.2021 18.01.2021
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto