Intervjuu ⟩ Sandra Jõgeva: kui kunst tekitab lisaks imetlusele ka empaatiat, siis see on boonus

Kunstnik ja dokumentalist Sandra Jõgeva. FOTO: Tairo Lutter

Ennast kunsti- ja filmimaailma vahel jagav Sandra Jõgeva on jõuline isiksus, kes ilmselt kedagi ükskõikseks ei jäta. Tema 2017. aasta debüütfilm «Armastus…» võitis Eestis pea kõik mõeldavad preemiad ning tekitas palju diskussioone.

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Lisaks sellele dokfilmile on ta tuntud oma provokatiivsete kunstiteoste ning teravate väljaütlemiste poolest, muu hulgas ka eesti kunstimaailma ja selle rahastamise kohta. On see kartmatu institutsioonikriitika või kibestunud populism? Paar aastat tagasi teatas Jõgeva, et lahkub kunstimaastikult lõplikult, ent otsustas hiljem siiski ümber.

Mida te peate siiani kunstis või filmis oma kõige vägevamaks saavutuseks?

Kui ma peaksin ainult ühe asja valima, siis ma arvan, et film «Armastus...». See on film, mille kohta mitu inimest on tulnud mulle ütlema, et see on nende arvates eesti parim dokumentaal. Ma pean seda hästi suureks komplimendiks. Igaühele ei tulda seda ütlema, kes on mõne filmi teinud.

Seda on öelnud mulle üks üsna tuntud inimene ja seda on öelnud mulle ka näiteks Fotografiska ettekandja. Ja mingi paarike öösel Kolme Lõvi baaris. Ma ise arvan, et see on mu elus kõige raskemalt sündinud kunstiteos. Ma puutusin kokku sellise inimloomuse tumeda küljega – hästi palju manipulatsiooni, segaseid inimsuhteid – ja pidin ka enda deemonitega vastamisi seisma, tegelema kõige suuremate teemadega üldse. Ja see muutis ka mu enda elu väga palju, ma mõtlesin mingeid väga suuri küsimusi enda jaoks selgeks – et mis on elus kõige olulisem. Jõudsingi järeldusele, et armastus. Ja see on andnud mulle ka nagu mingi loa või õigustuse edasi teha dokumentaalfilme.

Keda või mida te Eesti kultuurielus imetlete? Mis teile närvidele käib?

Viimastest positiivsetest kultuurielamustest võin küll rääkida: üldiselt mulle meeldis Rasmus Merivoo «Kratt». Ma nägin seda PÖFFil ja mul on väga kahju, et see tuleb kinno alles aprillis. Mulle väga meeldivad Kat­rin Piile maalid, Eerik Alalooga installatsioonikunst. Mulle meeldis Tiit Pääsukese retrospektiiv. Ma lugesin Alissa Verde raamatut «Sinuga ühes palatis». Ta on «Selgeltnägijate tuleproovi» võitja ja see on tema hullumaja-kogemusest. See meeldis mulle ka. Huvitav, et hulludel nii jubedas keskkonnas närvid üldse vastu peavad – nad on ju tegelikult ise väga haavatavas seisus.

Ja närvidele käib? Mul on väga kahju öelda, aga ma ikkagi näen kunsti kõige üldisemat allakäiku – see ei kõneta inimesi väljaspool seda välja. Ja ma arvan, et kui mingi ala laiema tähelepanu alt välja langeb, siis on minu meelest paratamatu, et seal tekivad teatavad siseringi ressursside jagamised, sest mingi raha on ju ette nähtud kunstidele.

Mind teeb kunsti olukord päris nukraks. Ma näen ka näiteks EKA allakäiku, kahjuks – ma näiteks ei ole kindel, kas sellist kunstiharidust, mis on hästi sügav ja mille eesmärk on tuua igas tudengis parim välja, tuleks anda igaühele.

Miks siis nii?

Ma ei ole kindel, kas kogu see süsteem toimib, kui seal ei ole enam konkurssi või kui seal ei ole enam tudengeid valida. Kas sa kujutad ette, kui näiteks lavakas, kuhu on legendaarselt raske sisse saada, võtaks järsku kõik vastu? Ja siis need inimesed hakkaks kasutama Stanislavski meetodit või mida iganes nad seal kasutavad? (Naerab.) No ei kujuta ju!

16.01.2021 19.01.2021
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto