Iverson Ng: Eesti peab oma huve jaotama Brüsseli, Washingtoni ja Pekingi vahel

Möödunud aasta globaalsed sündmused näitasid, et Eesti strateegiline roll maailmas domineerivate majanduste mõjusfääris on praegu olulisem kui eales varem, kirjutab kolumnist Iverson Ng.

Suurbritannia kui suuruselt maailma viienda majanduse lahkumine vähendas Euroopa ühtse turu mõju märkimisväärselt; teisalt on USA presidendi valimised ja nende järelmõju tulnud Eesti sisepoliitikasse šokilainena väljastpoolt. Kuigi Peking näib Eestit kaugeltki mitte mõjutavat, on Hiina ja ELi vaheline värske investeerimisleping ning Hiina kehtestatud Hongkongi julgeolekuseadus juhtinud Eesti poliitikute ja akadeemikute tähelepanu Eesti ja Hiina suhete tulevikule.

Esiteks on ülemaailmne pandeemia paljastanud ELi nõrkuse piirkondlike haiguskollete efektiivses ohjeldamises. Ainupädevuse puudumise tõttu ei või EL omavoliliselt ja ühepoolselt oma välispiire sulgeda ega jõustada liiduüleseid otsuseid, et kaitsta Eesti ja kogu Euroopa rahva tervist. Üks selle Euroopa integratsiooniprojekti nõrku kohti on, et ELi kodanikel on vabadus elada ja töötada kõigis ELi liikmesriikides, aga ELil ei ole endal võimalik seda liikumisvabadust piirata, juhul kui ühes ELi riigis tekib järsk haigusjuhtude arvu kasv. See õiguste puudumine on tekitanud küsimusi, kuidas võib võimu delegeerimine Brüsselile tugevdada Eesti autonoomsust.