P, 3.07.2022

Vallatu ja lahke farss seksuaalenamusest

Pille-Riin Purje
, teatrivaatleja
Vallatu ja lahke farss seksuaalenamusest
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
«Oi, Johnny» Rakvere teatris: Margus Grosnõi ja Ülle Lichtfeldt. 
«Oi, Johnny» Rakvere teatris: Margus Grosnõi ja Ülle Lichtfeldt. Foto: Kalev Lilleorg

Ray Cooney farssidega kipub olema sedamoodi, et publik sibab teatrisse ja naerab end hingetuks, endast lugupidav kriitik aga tõmbab juba ette nina kirtsu. Rakvere teatri esietendusel nägi-kuulis saalis tõesti ohjeldamatuid naerupuhanguid, mõni naerja andis suisa üle võlli lisaetenduse. Aga isegi minul, Cooney farsside suhtes juba aastaid umbusklikul teatrivaatlejal, oli mitu korda lõbusam, kui eeldasin.

Andrus Vaarik kinnitab, et komöödiat tuleb lavastada tõsimeeli, võtta tegelasi tõsiselt, nii saab tulemus naljakam. Olen seni olnud temaga päri, aga nüüd valis Peeter Raudsepp vastupidise lähenemistee. Ennäe imet, see töötab. Nimelt stardib uhiuus «Oi, Johnny» esimesest lava­sekundist varjamatult koomilisena – ja veab lõpuni välja! Vallatutes diskotuledes sillerdavale lavale tantsisklevad kaks välejalgset kaunitari, Anneli Rahkema (Mary) ja Ülle Lichtfeldt (Barbara). John Smithi kaks korterit sulanduvad ühte nagu farsi stsenograafias tavaks, ent eristuvad lava kohal plinkivate nimetähtede M ja B abil. Kunstnik Yana Khanikova elegantses lavapildis on Mary kodu roosa, õnnelind flamingoga, Barbaral roheline, palmipuuga. Kaks proua Smithi kahmavad lauatelefonitorud, et võidu kaotsiläinud abikaasat otsida, nii et pikad (telefoni)juhtmed ristuvad.

Kavaleht naisteajakirjast

Märksõnad
Tagasi üles