Iga kütteperioodi alguses tasub uurida või järele mõelda, kas kütteseadmes või kasutatavas küttematerjalis on midagi muutunud, kirjutab Sisekaitseakadeemia päästekolledži vanemlektor Kadi Luht-Kallas.
Olles aastakümneid uurinud, miks juhtuvad meiega pealtnäha ootamatud õnnetused, olen jõudnud selgele veendumusele, et meie tegemistes on muutunud miski, mida me ei märganud.
Võtame ühe hetkel kõige päevakajalisema näite: käsil on küttehooaeg, õues ja sageli ka toas on külm. Kurb tõsiasi on, et viimase viie aasta tulekahjudes hukkunutest on päästeameti statistika alusel koguni 40 protsenti jätnud oma elu just talvekuudel (detsember kuni veebruar).
Enamasti ei toimu sellised traagilised sündmused äsja hangitud uues elukohas, milles elamist alles õpime, vaid kütteperioodil käitumine on kujunenud mitmete aastate, võib-olla lausa aastakümnete jooksul. Meil on palju elukogemust ning tundub, et oleme nii ju alati teinud. Vigastuste ennetamises on juba aastakümneid olnud kasutusel mudel, kus kolme faktori – inimene, põhjustaja, keskkond – nõrkuste kokkulangemine toob suure tõenäosusega kaasa rasked vigastused või isegi surma. Seetõttu tuletangi meelde just need kolm riskifaktorit külmadel talveilmadel.
Kõige nõrgemateks peetakse tulekahju puhul väikelapsi ja voodihaigeid inimesi. Meie ühiskonna noorimad on samal ajal ka kõige haavatavamad, sest nad ei ole võimelised ohtu ise tajuma ja sellele adekvaatselt reageerima. Sülelaps ei saa aru olukorrast ega oska hinnata selle ohtlikkust, samuti pole tal võimalik sellele reageerida. Vaimselt keerulisem saab olla vaid olukord, kus ollakse võimelised mõistma ohtu (näiteks füüsilise erivajadusega inimesed) ning tajuma, et olukord on eluohtlik ja tuleks kiiresti lahkuda, kuid füüsiliselt ei ole see võimalik.
Vigastuste ennetamises on juba aastakümneid olnud kasutusel mudel, kus kolme faktori (inimene, põhjustaja, keskkond) nõrkuste kokkulangemine toob suure tõenäosusega kaasa rasked vigastused või isegi surma.
Kõik võib muutuda uskumatult kiiresti, olgu siis vananemise või mõne ootamatu haiguse tõttu. Kui eelmisel talvel ei olnud probleemiks siibri avamine ja sulgemine, siis võib-olla nüüd on selg jäänud nõrgemaks, jalg väsinumaks või tähelepanu kehvemaks. Või hoopiski jagab minuga eluaset keegi teine, kes ei ole nii tugeva tervise ja teravate meeltega.
Samuti tuleks mõelda igapäevasest erinevatele päevadele. Näiteks aeg-ajalt – eriti pidupäeviti – on inimestel kombeks pruukida mõnuaineid (alkoholi), mis takistab meil ümbritsevat päriselt mõistmast. Kuigi sageli inimesed soovivadki olla lõõgastavas joobeseisundis, võib tulekahju puhul olukorra mittetajumine lõppeda traagiliselt. Nimelt olid päästeameti statistika järgi umbes kaks kolmandikku tulekahjudes hukkunutest alkoholi või narkootilise aine mõju all.
Võimaliku tulekahju varajaseks avastamiseks on väga tähtis kasutada abivahendeid, et reageerimisvõimelised elanikud saaksid ohust varakult teada. Kõige lihtsam ja odavam neist on suitsuandur. Kuigi see väike abivahend on meie kodudes olnud kohustuslik juba rohkem kui kümme aastat, leidub suur hulk kodusid, kus see seade ei ole töökorras või puudub hoopiski. Vastav statistika tekitab suurt kurbust, näidates, et ligi kahel kolmandikul hukkunuga tulekahjudest ei olnud eluruumis töökorras suitsuandurit.
Enamasti tuuakse suitsuanduri puudumise või selle mittetöötamise põhjuseks väide, et see segab igapäevaelu. Siinkohal tasub mõelda, milline siis on see eluviis, mida suitsuandur segab. Kas ikka on möödapääsmatu suitsetada toas, tuues siinjuures vastukaaluks fakti, et ilma suitsuandurita ei ole võimalik igal ajahetkel tulekahju avastada? Kas söögitegemisest kogu kodu hõlmav tugev aur ja suits ikka peaks nii laialt levima, või oleks kasulikum mõelda pliidi kohale õhupuhasti hankimisele või lihtsalt köögiukse sulgemisele?
Muidugi ei ole ükski tehniline vahend sada protsenti töökindel ning esineb ka defektiga tooteid, aga enamasti on suitsuandurid siiski mitu korda efektiivsemad kui meie enda võime tulekahju avastada.
Lisavajadused tehniliste abivahendite puhul tekivad siis, kui on võimalik, et eluruumi satub vingugaasi (levinuimad põhjused on tahke- või gaasikütuse põlemisel tekkivad jääkained); sellisel juhul on vajalik tegeleda mürgise gaasi varajase avastamisega. Kui suitsu saame tuvastada nägemis- või haistmismeele abil, siis vingugaasi omadused seda ei võimalda ja võitluses on kiireks kaotajaks inimene.
Ei tasu ka unustada, et alati pole me võimelised tulekahju ise märkama või suitsuandurile reageerima. Enamasti pole meil selliseid meeli, mis suudaksid magades tulekahju tuvastada. Vastupidi, inimaju võib mängida hoopis vingerpussi, petta meid ära unenäoga ning seetõttu ei märka me tulekahju.
Uni on ka üks põhjuseid, miks suitsuanduri heli peab olema nii vali, kuid lisaks peab see kostma üle ka igapäevastest helidest, nagu televiisoris kõlavad hääled või muusika. Uuringud on näidanud – eriti just laste puhul –, et ka seda valju heli oskab aju ära peita ning häiresignaali tuvastamist meie peas ei toimu.
Lisaks leidub ka hulk inimesi, kes ei kuule helisid vanusest tekkinud kuulmislanguse või ka kuulmiserivajaduse tõttu. Sageli kasutatakse igapäevatoimingute jaoks kuulmist kompenseerivaid abivahendeid, aga alati ei pruugi need magades kasutusel olla või on vaja midagi erilisemat. Ka vaegkuuljatele ja kurtidele on olemas spetsiaalsed suitsuandurid, mida saab soodustusega soetada.
Teiseks tasub kütteperioodi alguses endalt küsida: kas minu kütteseadmes või kasutatavas küttematerjalis on midagi muutunud? Enne kütteseadme kasutamist peaks endale meelde tuletama, kes ja millal küttesüsteemi puhastas. Kutseline korstnapühkija peab küttesüsteemi puhastama ja sellele hinnangu andma vähemalt üks kord aastas (ühepereelamus vähemalt korra viie aasta jooksul). Leitud puudustele tuleb otsekohe tähelepanu pöörata, kuna mitmedki vajakajäämised võivad seadme edasisel kasutamisel tekitada tulekahjuohtu.
Lisaks kütteseadme, ühenduslõõri ja korstna tehnilisele olukorrale on oluline mõelda ka küttematerjalile ja tule süütamisele. Milline on küttematerjal, mida kasutame? Küttepuude hind võib aastate lõikes olla läinud kallimaks ja seetõttu on soetatud näiteks märjad puud või on otsustatud kasutada kütmiseks üldse midagi sellist, mis ei ole kütteseadmele sobiv. Mittevastava küttematerjali kasutamine on aga väga ohtlik.
Kui on varutud sobiv ja hea kvaliteediga küttematerjal, tasub mõelda ka selle hoiustamisele. Tihti juhtub, et koht, kus ikka oleme puid hoidnud, seda enam ei võimalda (nt on liiga kaugel, raskesti ligipääsetav, lagunenud vms) ning küttematerjal on jäetud ilmastiku meelevalda ja seetõttu niiskunud.
Kui puidu niiskus on üle 20 protsendi, kaasnevad põlemisega mitmed probleemid, kergesti märgatavad on raskused tule süütamisel, kuid oluliselt tõsisemad on probleemid korstnasse ladestuvate ja välisõhku liikuvate jääkainetega. Need takistavad soojusülekannet ning seetõttu suureneb soojendamiseks vajaliku küttematerjali hulk ja ladestunud jääkained võivad küttesüsteemis ka süttida. Sedasorti probleeme toob endaga kaasa vale küttematerjali (nt prügi, riiete jmt) kasutamine. Kuigi mõistlik on tuua puud pisut varem tuppa soojenema, et ühtlustada temperatuuri ja vähendada niiskust, ei tähenda see, et peaksime tegema toast küttelao, sest suure põlevmaterjali hulgaga anname võimaliku tulekahju korral n-ö kütet juurde.
Kui kasutame kuiva ja korralikku küttematerjali, peame olema eelnevalt veendunud, et eelmise kütmise jäägid ei takista tule süütamist ega põlemist. Tuhka peab koguma siis, kui see on jahtunud, ning kindlasti kasutama mittepõlevast materjalist kaanega anumat, sest selline käitumine hoiab ära palju tulekahjusid. Kui puid koldesse panna, ei tasu küttekollet liigselt täis toppida, sest muidu ei ole puhtaks põlemiseks ruumi ega jagu hapnikku. Siiber peaks olema täiesti avatud, et põlemisgaasid leiaksid tee ohutusse kohta.
Tuhka peab koguma siis, kui see on jahtunud, ning kindlasti kasutama mittepõlevast materjalist kaanega anumat, sest selline käitumine hoiaks ära palju tulekahjusid igal aastal.
Süütamiseks peaks kasutama looduslikke küttetablette, väikeseid puitklotse või peenemaid puid. Kindlasti peab mõtlema, et süütamine ei tekitaks põlemist seal, kus me seda ei taha. Üks levinud tulekahju tekkepõhjus on hooletus lahtise tule kasutamisel, sageli ongi sellise tulekahju algupõhjuseks elava tule transportimine ühest küttekoldest teise, aga vahepeal võib juhtuda midagi plaanimatut. Põlevvedelike või muul põhjusel liiga kiirelt süttivate vahendite kasutamisel võib olla oht, et need süütavad küttekolde juures midagi, mida me ei soovinud – selleks võime olla ka meie ise, meie riided.
Kui tuli juba koldes põleb, tuleb selle eest ka hoolt kanda, tagades piisava hapniku hulga ja tule püsimise küttekoldes, et sealt ei sattuks sädemeid või põlevaid tükikesi mõnele süttivale materjalile väljaspool küttekollet. Kütmiseks tuleb alati varuda aega, seda ei saa teha kiirustades. Eriti hoolikas tuleb olla kütmise lõpetamisel, et siiber saaks suletud ikka siis, kui see on ohutu. Sõltuvalt siibri lahendusest (kas viieprotsendiline turvaava on või mitte) võib olla vaja oodata, kuni hõõguvaid söetükke üldse enam ei ole.
Kolmandaks faktoriks on keskkond: kas minu kodus on midagi muutunud? Üks kõige tavalisem muudatus on, et oleme teinud remonti, näiteks vahetanud aknaid. Üks eluruumide soojustamisest tekkinud lisaoht on kodu liigne õhutihedus, see tähendab, et oleme külma eest kaitseks takistanud ka puhta õhu sissepääsu oma koju. Sellest tekib küttekoldes (ka gaasiseadmete kasutamisel) tule tegemisel probleem, kuna põlemiseks ei ole piisavalt hapnikku ja mittetäieliku põlemise tulemusena tekib vingugaas.
Energiatõhususe tõstmise eesmärgil eluruumi õhuvahetuse tagamise unarusse jätmine kütteseadmega eluruumides on kogu maailmas toonud kaasa palju hukkunuid, hüppeliselt tõuseb vingugaasimürgistuste arv just renoveeritud hoonetes. Enamasti annab kodu sellisest ohust meile ka teada. Ohumärgiks on, et põlemine küttekoldes ei ole normaalne, selles hakkame süüdistama ilma, küttematerjali jmt, aga sageli on tähelepanuta jäänud asjaolu, et kütteperioodil oleme väsinumad, kurdame rohkem peavalu ja -ringluse, iivelduse, hingamisraskuste, minestustunde vms üle. Kui sellised tervisehädad kipuvad meid kimbutama just kütteperioodil, siis võib see olla märk, et meie kodus on liigselt vingugaasi.
Vingugaasiandureid leidub erinevaid, kuid väga erinev on ka oht, mida vingugaas tekitab. Erinevalt suitsuandurist ei hoiata vingugaasiandur läheneva tulekahju eest, vaid jälgib ruumis oleva õhu vingugaasi sisaldust. Sõltuvalt vingugaasi tekkepõhjusest võib seda leiduda kõikjal ruumis: kui tekkepõhjus on seotud sooja õhuga (nt ahi või pliit laseb põlemissaadusi siseõhku), siis on seda rohkem ruumi kõrgemates osades, aga kui vingugaas on sama temperatuuriga kui muu ruumi õhk, võib ta olla kõikjal. Seetõttu soovitatakse andurit kasutada selles kõrguses, kus on meie hingamisteed, ehk siis suu ja nina kõrgusel.
Vingugaasiandur peaks reageerima 4–15 minuti jooksul, kui vingugaasi sisaldus on üle 400 miljondikosa ehk ppmi, mis on ohtlik juba väga lühikesel ajavahemikul. Aga ohuks on ka madalad vingugaasi kogused, kui sellises keskkonnas pikka aega viibida (andur peaks reageerima, kui 10–50 minuti jooksul on näit üle 150 ppmi ning ühe kuni nelja tunni jooksul, kui näit on püsivalt suurem kui 70 ppmi). Kui vingugaasi kõrge osakaal on see, mille puhul on mürgistus väga kiire ja sageli sellises olukorras kaotatakse oma elu, siis teisel juhul on tegemist aeglase mürgitamisega, millest võivad välja kujuneda pikaajalised haigused ja tervisehädad, mida mitmetel puhkudel ei osatagi seostada tegeliku algpõhjusega.
Mida tehislikumad on kodu sisustamisel kasutatud eelkõige tekstiilmaterjalid, seda kiiremini tulekahju areneb ja seda ohtlikumad on põlemisel tekkivad mürgised gaasid.
Koduse keskkonnaga on seotud veel mõned muudki ohud. Kui peaks juhtuma, et kütmisel läks midagi viltu ja tuli on pääsenud sinna, kuhu kütja ei soovinud, on tähtis mõista, milliseid materjale oleme kasutanud oma kodu sisustamisel ning millistes riietes me ise tule tegemisel oleme. Kindlasti ei tasuks tule ligi minna lohvakate ja sünteetiliste, kergesti tuld võtvate riietega. Üldine põhimõte kodus kasutatavate materjalidega on, et mida looduslikumad on kasutatavad materjalid, seda puhtamalt ja ohutumalt need põlevad ning vastupidi – mida tehislikumad on kodu sisustamisel kasutatud eelkõige tekstiilmaterjalid, seda kiiremini tulekahju areneb ja seda ohtlikumad on põlemisel tekkivad mürgised gaasid.
Igal aastal enne külmade tulekut tasub läbi mõelda, mis on vahepeal muutunud ja mida saab veel ära teha, et tagada, et tulekahjuohu vältimiseks ja võimaliku mürgistuse varajaseks avastamiseks oleks kõik tehtud. Lõpetuseks ei saa jätta lisamata, et nagu elus ikka, keegi ei saa tulla appi, kui ta ei tea, et vajame abi – tuleohu korral tuleb kohe valida number 112.