Üks tulihingeline vene muusik on eesti ja vene kogukonna sõprust kasvatanud rohkem kui ükski integratsioonipoliitika enne teda. «Maakas!» «Paraadna!» «Für Oksana!» Isegi need, kes Gameboy Tetrist nägupidi ei tunne, teavad tema laulusõnu peast. Lasnamäel elades nägi poiss eestlaste ja venelaste vahelisi massikaklusi ja oleks mitu korda vaid rahvuse eest peksa saanud. Nüüd on tal eesti naine ja hääl, mida eestlased kuulda tahavad.

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Paistab, et sinu hääl kõlab sel aastal iga ägedama loo refräänis. Mõnel muusikul oli kriisiaasta, kuidas sina nii palju jõudsid?

Ma ei tea, kuidas mul niimoodi veab! Aga iga lugu läheb hitiks. Lihtsalt natuke kardan ka, et minu häält saab liiga palju. Raadio võib teha nii, et isegi neil, kellele mu muusika tegelikult meeldib, tekib lõpuks okserefleks. (Naerab.)

Nüüd teen collab’idega väikse pausi. Tahan puhtalt oma muusikat teha. See tuleb kindlasti meloodiline räpp või huvitav popmuusika, võibolla kohati alternatiivsema kõlaga.

Mis on sinu side Lasnamäega?

Lasnamäel oli minu noorus, mis on igaühe elus kõige ilusamad aastad. Kolisin Haapsalust Lasnamäele, kui olin 12. Elasin seal, kuni sain 21. Vahepeal elasin stuudios, see oli väga produktiivne aeg. Nagu öeldakse – looming tuleb parem, kui elu on halvem. Mulle see lause, et kunstnik peab olema vaene, üldse ei meeldi. Ma arvan, et iga inimene peab oma töö eest tasu saama. Aga kui sul on hästi raske, siis tunded on teravamad. Ma ei saa ka praegu öelda, et elan väga hästi rahalises mõttes. Kõigil muusikutel on praegu päris raske elu.

«Lasnamäel oli nii palju igasugust ohtu igal pool, et see muutus juba tavaliseks. Kaklusi oli koguaeg, tegelikult tulistati ka.» Taustal sõber Pintsli maal Lasnamäest. FOTO: Sander Ilvest

Omal ajal olid Lasnamäel eestlaste ja venelaste suhted päris kehvad.

Seal oli küll niisugust asja, et raadios hoiatatakse: «Püsige kodus, püsige kodus!» Rahutused. Suured massikaklused. Need toimusid just minu bussipeatuse juures, kanali lõpus tühermaal. Eestlased ja venelased vastamisi. Ma ise väga osa ei võtnud, aga ma olin seal massis.

Ja väga tavaline oli olukord, et tänava peal tuldi ligi ja küsiti midagi. Kui vastad «vales keeles» selle kamba jaoks, siis sul ei joppa – saad peksa. Üks kord on mul väga hästi meeles. Üks eesti kutt tuli küsima, ma vastasin ja viis inimest bussipeatusest jooksis kohe kallale...

Mis sai edasi? Mis põnevad seiklused peituvad Gameboy Tetrise hittide taga? Mismoodi tuli armastus? Loe edasi ja saad pikast, avameelsest intervjuust kõik teada!