Linnuloendajad Leho Luigujõe ja Meelis Sepp nädal tagasi Saaremaa läänerannikul, kuhu sel aastal pääses ilma suuskade ja räätsadeta. FOTO: Marta Luigujõe

Tark Tartu ⟩ Ornitoloog Leho Luigujõe: ühest naftapiisast sulestikul piisab, et lind sureks külma kätte

See oli täpselt nädal tagasi, mil Eesti maaülikooli põllumajandus- ja keskkonnainstituudi teadur ornitoloog Leho Luigujõe pani oma binokli, linnuvaatlustoru ja fotokaamera reisivalmis, võttis kaasa paksud talverõivad koos kummikute ja punase tuttmütsiga, istus autosse ja vuras Saaremaa poole. Ees seisis kesktalvine veelinnuloendus, ülemaailmne ettevõtmine, milles osaleb 143 riiki.

Leho Luigujõe süvenenult linnuvaatlustoru kohal, binokkel rinnal. FOTO: Marta Luigujõe

Niisugune linnuloendus tähendab, et ühel jaanuarikesksel nädalavahetusel loetakse kokku talvitusaladel peatuvad veelinnud, kes pesitsusajal on väga laiali ja nende arvu kindlaks teha võimatu. Talvised loendused annavad maailmale teada, kui arvukas üks või teine liik on ja kuidas nende käsi käib.

Kogu Eesti rannikumeri on jaotatud vaatlussektoriteks, samuti on välja valitud siseveekogud. Huvi korral võib loendusel osaleda ka tavakodanik, kui viib end kurssi Eesti ornitoloogiaühingu kodulehe juhenditega. Loendus toimibki suures osas tänu asjaarmastajatele.

Tuttvartide parveke Läänemerel. FOTO: Leho Luigujõe

Leho Luigujõe on talvise veelinnuloenduse rahvuslik koordinaator olnud 1994. aastast peale. Tal on oma meeskonnad, kokku 250 vaatlejat, kõikjal Eesti rannikul. Tema enda rühma töölõik asub Saaremaal.

Saaremaa kaldaid pidi

Eestis loendatakse veelinde 1957. aastast alates. Tänu sellele on võimalik märgata nende arvukuse tõuse ja langusi ning vajaduse korral midagi ette võtta tasakaalu hoidmiseks. 1995. aastast on see projekt ka riikliku eluslooduse seire üks osa.

Vaatlejad Saaremaal. Martha K. Luigujõe (esiplaanil) ja Meelis Sepp. FOTO: Leho Luigujõe

Luigujõe töölõik Saaremaal tähendab ligi 150 kilomeetri pikkust ja poolsaartest täistipitud käänulist rannikuala, mis algab Saaremaa ja Hiiumaa vahel oleva Soela väina ühelt kaldalt ehk Pammana poolsaarelt ning lõpeb Toomalõukal, mis asub Lääne-Saaremaal, kohas, kust Sõrve poolsaar pole veel alanud.

Sealt edasi jätkab juba Sõrve linnujaama juht Mati Martinson, kes hoiab silma peal tervel Sõrve säärt ümbritseval rannikumerel kuni Kuressaareni välja.

Vaatlemine käib nii, et paned oma kaugele vaatamise toru kindlas sektoris kolmjalale maha ja loed ära kõik linnud, keda näed. Või siis binokliga. Kui ilm on hea, näed kahe, aga vahel ka viie kilomeetri kaugusele. Arvukamad liigid on tavaliselt aulid, sõklad, kosklad, sinikael-pardid ja luiged. Igal talvel loendatakse samadest kohtadest, et andmed oleksid võrreldavad.

Tavainimene vaatab avamerd pilguga, et see pole muud kui suur vesi ja paar kajakat.

Kuna Eesti rannikualad on aina vähem ja vähem jääs, näeb siin neidki liike, keda meil varem talvel ei olnud. Üha rohkem kohtab tuttvarte, merivarte, väikekosklaid ja laululuikesid. Näiteks väikekosklad lendasid muidu talvitama Hollandisse ja Läänemere lõunarannikule. Nüüd kohtab neid üha rohkem ka siinsetes vetes, kuna Eesti rannikualad enam ei jäätu ja vajadust edasi rännata ei ole.

Aga linnud ei ela ainult rannikul, vaid ka avamere madalikel.

Ornitoloog Leho Luigujõe leiab, et ega ta peale lindude loendamise eriti muud teha oskagi. FOTO: Kristjan Teedema

Tavainimene vaatab avamerd pilguga, et see pole muud kui suur vesi ja paar kajakat. Selleks et teada, kes elavad rannikust kaugel avamerel, kammivad teadlased lennumasinaga 76 meetri kõrguselt mere edasi-tagasi kindlaid transekte ehk koridore pidi läbi iga nelja aasta tagant. Eesti rannikumerel loendamiseks kulub umbes 50 lennutundi ehk 10 päeva. Läänemeri on väga paljude arktiliste veelindude ainus talvitumispaik ja neid linde uurides teevad omavahel koostööd kõik Läänemere maad. Viimati loendati lennukilt 2016. aastal ning ka sel aastal võetakse see retk ette kohe, kui ilm lubab.

Läänemeri on reostunud

Paraku on Läänemeri maailma kõige reostatum meri, sellel käib pöörane laevaliiklus. See on meri, mille ranniku lähedalt leiab palju suuri linnu ning kuhu rajatakse gaasitrasse, veetakse elektrikaableid ning ehitatakse tuuleparke ja sadamaid. Tuulepargid on omaette teema.

Loomulikult on tuult merel rohkem kui mandril, ja maal ei taha keegi tuuleparki oma tagaaeda. Meretuuleparke on odavam rajada madalasse vette ehk madalikele, mis on aga avamerel peatuvate veelindude elupaigad. Need linnud ei vaja aga mitte kõige vähemalgi määral elektrit ja oma toitumispaikadest ei ole neil mitte kuhugi minna.

Just madalikelt ulatuvad nad sukelduma toidu järele, kuna madalikel ulatub merepõhja valgus, seal on vetikad ja muu elu. Mitmete arktiliste veelindude arvukus ongi viimastel kümnenditel märkimisväärselt kahanenud, üks näide on aul.

Õlilaigud kleepunud linnusulgedega. FOTO: Leho Luigujõe

Teisalt, loomulikult on inimestel vaja taastuvat energiat, kõige vastu sõdida on rumal. Luigujõe palub tuulepargi energiat mitte segamini ajada rohelise energiaga, sest tuulepark ei ole roheline energia, see segab loodust väga suurel määral ja võib osale elusorganismidele olla lausa hukatuslik. Tuuleparke planeerides tuleb olla ettevaatlik, arvestada kõiki tehtud uuringuid ja mereteadlaste soovitusi, rõhutab ta.

Järgmise näite toob ornitoloog Luigujõe hahkadest, kes varem on Eestis arvukalt pesitsenud. Nüüdseks on nende arvukus vähenenud. Miks? Hahk on seni meelsasti talvitanud Hollandis ja Taani väinades, kus ta toitub suuresti sealsetest merekarpidest. Pikaaegne ja intensiivne karpide püük traalidega on jätnud oma jälje ning haha talvine söögilaud jäänud aina tühjemaks.

Kuna Eesti rannikualad on aina vähem jääs, näeb siin neidki liike, keda varem talvel ei olnud.

Läänemerest rääkides ei saa mööda naftasaaduste reostusest. Jutt ei käi suurtest naftakatastroofidest, kuigi ka neid tuleb ette, vaid eelkõige laevade masinaruumide pilssidesse kogunevast veest, mis seguneb määrdeõlide ja kütusejääkide ja teiste ohtlike ainetega. Pilsivett korjatakse kokku sadamas, kus selle käitlemisel on ranged reeglid. Aga kuna käitlemine maksab, siis niristatakse pilsivett ka vaikselt merre.

Luigujõe sõnul on terve Läänemeri täis väikseid nafta- ja õlilaike, mida tunneb hästi tuulevaikse ilma ja sileda veega merel ära selle järgi, et linnusuled on neile peale kleepunud.

«Kui mu kummikud on jalas ja terved, on mul jalad kuivad,» toob Luigujõe piltliku näite. «Kui torkame kummikusse augu, on jalg varsti märg, kuigi augu kõrvalt on kummik terve.»

Täpselt samamoodi piisab ühest naftatilgast linnu sulestikul, et sinna tekiks samasugune auk. Naftapiisk kaotab ära sulestiku vett tõrjuva kaitse, vesi pääseb läbi augu alussulestikuni, see saab märjaks, lind jahtub maha ja sureb külma kätte ära.

Kirjuhahad Saaremaa rannikuvees. Haruldused. FOTO: Leho Luigujõe

«Arktilised veelinnud – aulid ja vaerad – on head reostuse indikaatorid,» märgib ta. «Kui me näeme neid kividel istumas, siis tähendab see, et nad on õlised. Ja nad on veest välja tulnud sellepärast, et neil on külm.»

Tühja neist lindudest

Mis siis sellest, kui avamerel linde vähemaks jääb?! Meie, inimesed, elame maal. Mis sest, et aule enam ei ole, jahilinnuks ta oma väiksuse tõttu ei kõlbagi.

«Aga kõigil peab olema õigus siin elada,» vastab Leho Luigujõe. «Me ei saa otsustada, et ainult meie oleme need, kes eluruumi vajavad. Kui nii arvame, siis ega meil kaua siin pidu ole. Me ei tea, mida looduse mitmekesisuse haavamine meile tegelikult kaasa tuua võib, ja juba tehtud sigadusi on hiljem väga raske, kui mitte võimatu heastada.»

Vindid lumel. FOTO: Leho Luigujõe

Läänemeri on veelindude üks tähtsaimaid rändepeatuskohti teel Arktikast Euroopa talvitamisaladele. Läänemere kontekstis asub Eesti haruldases kohas. «Meie madalikud, rannikute mitmekesisus, pankrannik, roostikud, rannaniidud, saared. See kõik tõmbab veelinde meile kokku,» kirjeldab ta. «Eestil on hästi suur vastutus seda kõike kaitsta. Siinse linnurohkuse tõttu on Eesti tuhandete linnuturistide sihtkohamaa, kuna Eestis võib kohata peale veelindude ka palju maismaalinde, kes on Euroopas haruldased või sootuks kadunud.»

Talvitajad tiivulised

Aul, isalind. Veere sadamas. FOTO: Leho Luigujõe

Eestis talvitab ligi 50 vee- ja rannikulindu, kellest 40 on regulaarsed talvitajad. Nende arvukus võib mõnel liigil alata 50 isendist ja mõnel teisel liigil ulatuda 500 000 isendini.

  • Aul 100 000 – 500 000
  • Mustvaeras 12 000 – 240 000
  • Kalakajakas 50 000 – 100 000
  • Sõtkas 30 000 – 50 000
  • Hõbekajakas 10 000 – 50 000
  • Jääkoskel 5000 – 22 000
  • Sinikael-part 16 000 – 21 000
  • Kühmnokk-luik 8000 – 17 000
  • Tõmmuvaeras 2000 – 10 000
  • Tuttvart 3000–5000
  • Väikekajakas 500–5000
  • Merivart 300–3500
  • Laululuik 1000–3000
  • Väikekoskel 1000–3000
  • Punakurk-kaur 500–3000
  • Naerukajakas 500–3000
  • Rohukoskel 500–2500
  • Lauk 50–2500
  • Kirjuhahk 800–1500
  • Kormoran 300–1000
Allikas: Eesti ornitoloogiaühingu andmed aastail 2013–2017.
07.12.2021 08.12.2021
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto