Detsembris, rõõmutu aasta kõige pimedamal ajal, lebas ka Linnar Priimägi mõnda aega tõvevoodis. Ta naljatleb, et ennekõike väljendusid sümptomid «viitsimatuses», kuid on näha, et haiguse järel on Priimägi mitme kilo võrra kõhnem, kahvatum, jah, isegi kuidagi läbipaistvam.

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Mis haigusevimmaga tegu oli, pole lõpuni selge («Perearst suunas mind sinna ninaproovi ja tuli vastus, et test on negatiivne!»), kuid kummatigi paneb mõnegi lähedase diagnoos mõtlema koroonale. Tema tervis pole siiani täiesti taastunud ja vaid mõni päev tagasi käis Priimägi arstikabinetis andmas laia spektriga vereproovi; väsitav katsumus, mis tõi koju jõudes kaasa kõrge palaviku. Ent tuntud kunstiteadlase ja ühiskonnategelase vaim on endiselt kraps: «Ma tean, et kui analüüsiga on midagi häda, siis nad helistavad, et nüüd tuleb minna haiglasse või surnukuuri, aga nad pole võtnud ühendust. Järelikult ei ole viga midagi!»

Küllatulnud ajakirjaniku tervitamiseks on Priimägi katnud laua. Sellel on veidi peene maksapasteediga kaetud küpsiseid ja pudel brändit, kaunilt fetajuustune Kreeka salat, pudel brändit, liuake täis lillakaspunaseid kuivatatud metskitseliha tükke ja – oh üllatust – pudel brändit.

Tõele au andes ei pruukinud kõik need brändipudelid ilmuda lauale korraga; tõenäoliselt ootas mõni neist oma järjekorda kulisside taga, igatses ärevil näitleja kombel lavalepääsu, mis ei jäänud ka tulemata. «Sa oled nüüd natuke aega hinge tõmmanud, kas me ei peaks äkki veel veidike brändit varuma õhtuks ja hommikuks?» tähendas Priimägi Inimesele, Kellega Priimägi Korteriarveid Jagab, viis minutit pärast seda, kui too koduuksest sisse astunud oli. Ja väga kena Inimene, Kellega Priimägi Korteriarveid Jagab, läks ning muretses kauplusest juurde veel pisut brändit, mis sädeles klaasides otsekui südasuvine päikeseloojang.