/nginx/o/2016/07/21/5648101t1h2592.jpg)
/nginx/o/2021/01/22/13590263t1h0efc.jpg)
Tundub veidi humoorikas, et samasooliste abielude küsimus erutab inimesi ajal, mil traditsioonilise abielu institutsioon on kogu tsiviliseeritud maailmas sisuliselt lõhutud ja lakanud olemast, kirjutab kirjanik Jelena Skulskaja.
Suurest kergendusest kirja pandud märkmed, et mõttetu abielureferendum ära jääb.
USA ja Euroopa filmikunstis on ühisjoon: kui režissöör tahab kujutada teatrinäitlejannat, valib ta peaaegu kindlasti mõne katke Tšehhovilt või Tennessee Williamsilt. Sealjuures on iseloomulik, et kui jutt käib Willamsi «Trammist nimega Iha», ei mainita ei autorit ega näidendit, sest kogu maailmas teatakse selle tegelasi, sest kogu (mingilgi määral) tsiviliseeritud maailm tunneb ära nii Blanche DuBois’ kristalse hapruse, Stanley Kowalski loomaliku võidukuse kui ka Stella Kowalski kassiliku kirglikkuse. Väljapaistev Poola kirjanik Marek Hłasko kirjutas ühes oma närvlikus artiklis, et ei andesta kunagi Tennessee Williamsile, et too tegi tiirase Stanley just poolakaks – häbistades sellega kogu rahvust.
Antud juhul ei eruta mind Hłasko solvumine, vaid see, et ta hoomas näidendi ja selle tegelaskujude tohutut populaarsust. Kirg on hävitav, tappev, paheline, ta viib ühtesid roimadeni, teisi kuritegudele tõukamiseni, ja õrnad, liigutavad olendid lihtsalt tallatakse kirgede poolt ära, nad satuvad rataste alla, ja rafineeritud Blanche vägistatakse ning satub hullumajja.
See näidend, mis suunab meid headuse, erksuse ja õrnuse poole, kutsub üles seisma karmi tegelikkuse ja kirgede ületamatuse vastu, on kirja pandud homoseksuaali poolt. Kuidas tema orientatsioon näidendis kajastub? Ei kuidagi. Vastupidi, just tänu Williamsi abile said meist kõikvõimsate meeste kurja maailma vastu üles astuvad kirglikud feministid.
Ja kuidas kajastus homoseksuaalsus Federico García Lorca populaarses näidendis «Bernarda Alba maja», kus laval pole ühtegi meest, ent on rohkelt õnnetuid naisi, kes janunevad armastuse ja õnne järele ning on valmis ohverdama elu lihtsate ja väga traditsiooniliste naudingute eest?
Ma võiksin muidugi lõputult loetleda kirjanikke, kes õpetavad meile konservatiivses mõttes kõige traditsioonilisemaid väärtusi, ent kes neid väärtusi vaid oma teostes jutlustavad
Kuidas peegeldus homoseksuaalsus Edward Albee võimsas näidendis «Kes kardab Virginia Woolfi?», kus mehe ja naise vaheline armastus on vaatamata petmistele, vastastikusele mõnitamisele hävimatu – mees ja naine võivad teineteist haavata, isegi maha tallata, ent nad ei suuda lahku minna.
Ma võiksin muidugi lõputult loetleda kirjanikke, kes õpetavad meile konservatiivses mõttes kõige traditsioonilisemaid väärtusi, ent kes neid väärtusi vaid oma teostes jutlustavad – neid reaalses elus kategooriliselt vältides.
Jossif Brodski kirjutas oma lemmikpoeedi Konstantinos Kavafisega seoses homoseksuaalsest armastusest mõtiskledes: «Mingis mõttes on homoseksuaalsus tundelise maksimalismi norm, mis neelab ja imab isiksuse emotsionaalsed ja intellektuaalsed võimed sellisel määral endasse, et vana seltsimees T. S. Elioti «läbitunnetatud mõte» lakkab olemast abstraktsioon. Homoseksuaalne elu mõte on lõpuks ilmselt palju mitmetahulisem kui heteroseksuaalne. Teoreetiliselt arutledes annab see värsside kirjutamiseks ideaalse aluse…»
Me pole üksteisega sarnased, ent sealjuures on meil palju ühist. Enamik meist pürib õnne poole. Ja ainult kirjanik, poeet, kunstnik, helilooja teeb kõik, et ta elu oleks maksimaalselt traagiline, piinav, katkine, õnnetu. Ses mõttes tahab ta alati olla teistsugune – selleks on palju valikuid.
Miks Albee, Williams, Eliot, Wilde ja paljud-paljud teised eraldasid oma isiklikud intiimsed kiindumused oma teostest, mis oleks võinud olla häbematud ja avameelsed pihtimused? Julgen esitada oletuse – leian, et kogu kristliku moraali peal kasvanud läänemaailm on sellestsamast moraalist määratult enam läbiimbunud, kui ta seda ise endale tunnistab. Kogu meid harinud kirjandus põhineb kristlusel; me võime olla ateistid, agnostikud, ent me ei saa vältida tekstide mõju, mis on kaks tuhat aastat inimkonda õpetanud. Me võime nende vastu mässata, ent nad asuvad me hingepõhjas.
Ja ajuti tekib täiesti mõistetav isiksuse lõhestumine: inimene istub kirjutuslaua taha, koorib maha omaenda olemuse nagu pintsaku ja hakkab kirjutama nii, nagu dikteerib talle traditsioon, kultuur, moraalne norm – mida nemad pole juurutanud, mida nad ei jaga, ent mis osutub tugevamaks nende tahtest ja andest. Ja ses hullumeelses pingutuses enda ja oma kirjandusliku seadistuse vahel sünnivad geniaalsed tekstid, sest nende traagilisuse määr ei ole kunagi võrreldav nende tragöödiatega, kes mingilgi määral püüavad elada nii, nagu nad õpetavad oma lugejaid.
Kõrvalekalle sootsiumipoolsest normist on võimsaim loomingustiimul. Siinkohal võiks meenutada ka Almodóvari eelmist filmi «Valu ja au», mis on üles ehitatud kui unikaalsete maaliliste piltide jada, millest igaüks heliseb üksinduse, tõrjutuse ja langenud elu kõlaga...
Enamik meist pürib õnne poole. Ja ainult kirjanik, poeet, kunstnik, helilooja teeb kõik, et ta elu oleks maksimaalselt traagiline, piinav, katkine, õnnetu.
Või Marina Tsvetajeva mõtisklust sellest, et naised ei armasta mehi, vaid Armastust, ja mehed mitte Armastust, vaid naisi. Ja ta otsis armastuses naiste vastu seda, mida ei leidnud armastuses meeste vastu – otsis lõpuks kurba, hukutavat armastust, mis tõotas juba eluajal põrgus põlemist.
Ühiskond võib seadusandlikult kahel suvalisest soost inimesel lubada paari astuda, soetada lapsi (kahel naisel on seda lihtsam teha, ent mehed võivad, kui neil on raha, leida surrogaatema või lapsendada lapse), ent need otsused ei muuda midagi inimeste sisemuses, kes jäävad end endiselt teistsugustena tundma.
Enamik Euroopa riike kinnitab oma lojaalsust ja võrdset suhtumist nii traditsiooniliste kui samasooliste liitude puhul, ent see ei välista sugugi LGBT kogukonna liikmete sisemisi hirme.
Näiteks:
«Sul on kaks isa ja pole ühtegi ema?» – äkki hakatakse nende lapse üle koolis naerma.
Näiteks:
«Aga kas meie pere ei mõjuta meie lapse orientatsiooni vaba valikut?»
Näiteks:
«Kas säilivad suhted sugulaste, sõprade, kolleegidega? Millised naljad on nüüdsest meie juuresolekul lubatud ja millised keelatud?»
Kas üldse on abieluinstitutsioon, et tema üle vaielda? Tunnistan, et mulle tundub veidi humoorikas, et samasooliste abielude küsimus erutab inimesi ajal, mil traditsioonilise abielu institutsioon on kogu tsiviliseeritud maailmas sisuliselt lõhutud ja lakanud olemast. Tänapäeval pole eriti palju haritud, jõukaid, hea töökohaga naisi, kes himustaksid mehele minna. Neil on üks või mitu last, ent see ei tähenda sugugi, et nad vajaksid abielutunnistust, laulatust ja isegi koos elamist – olgu või armastatud mehega.
Nad hindavad oma vabadust, sõltumatust, võimalust mitte arvestada võõraste harjumustega, iseloomuga, nõudmistega, aga – peamine – nad ei vaja eestkostet alluvas suhtes ja neil pole ka erilist vajadust kedagi tallaalusena hoida. Naised on muide täiesti piisavalt «suhtes» ja see pole tänapäeval kuidagigi väärika eksisteerimise tingimus. Üksik naine on tänapäeval vabaduse, mitte keerulise saatuse, õnne, mitte ebaõnne, edu, mitte ebaedu sümbol.
Meeste pärast ma ei muretse, sest traditsiooniliselt on just naine olnud alati kannatav, otsiv pool, mis on, lõppude lõpuks, päevakorrast maas.
Määramatuse, segaduse, kahtluse hetkedel pole normaalne ainult eksisteerimine üksi, vaid ka kolmikabielu, millesse ajalugu suhtub suure lugupidamisega: Vladimir Majakovski – Lilja Brik – Ossip Brik; Ivan Bunin – Vera Muromtseva – Galina Kuznetsova. Uskuge, ma võin jätkata. Seda: kooselamine, ühine majandamine, ühised sõidud, abielu kolmekesi. Huvitav, mis muutuks, kui iga juhtumi puhul oleks abielu olnud seadustatud, kiriku poolt õnnistatud, eeldanud pruudiloori ja valget kleiti?! Sellised kolmnurgad polnud pelgalt eelmisel sajandil. Näiteks Anna Karenina nägi sümbolistlikku und, kus ta oli mõlema Alekseiga – nii oma mehe kui armukesega.
Kas tõesti oleks need reaalsed inimesed ja kirjanduslikud tegelased lakanud kannatamast, kui nende tegevus oleks omandanud seadusliku jõu? Teate, vaid Tšehhovi naljalugudes muudab seaduslik abielu midagi inimese elus. Aga muidu ei juhi seaduslik abielu tundeid, ei suuna tragöödia arengut, ei vali õnne või ebaõnne poolt.
Meie maa, nagu kogu maailm, elab üle mitte kõige kergemat perioodi ja tulevikuperspektiivid on üpris udused. Kuidas hakkab olema vaktsiiniga? Kas saame suhelda? Kas on võimalik reisida? Kas saame minna teatrisse ja tunda pidulikku kõrgendatud meeleolu või parimal juhul istuda nukras maleruudustiku asetuses, kas maskiga või antakse võimalus tuttavat ära tunda? Kas võime siseneda kinosaali ja seada end sisse mugavates toolides? Aga kuulata elavat muusikat? Aga minna peoõhtutele ja sünnipäevadele? Mis saab nendest, kes on juba kaotanud või kaotavad praegu töö? Mis saab kooliõpilastest, kes ei omanda kunagi teadmisi, juhul kui kaugõpe saab normiks? Aga mis saab lasteaedadest, kus juba praegu ei jätku «negatiivseid» kasvatajaid, aga just nende laste vanemad tagavad meile kõik vajaliku?
Tallinna keskraamatukogu peaspetsialist kultuurilise mitmekesisuse alal Nadežda Geryak märgib, et inimesed on raamatute juurde naasnud, eriti klassika juurde, mis annab igavestele küsimustele igavesi vastuseid. Facebooki on ilmunud vene keeles palju kunagi kuulsate ja praegu nagu unustatud poeetide – Voznessenski, Ahmatova, Jevtušenko, Okudžava, Vizbor – ja teiste 1960ndike luulepublikatsioone, mis loovad erilist koosluse ja sõbralikkuse õhkkonda. Nad tulid lavale ja kogusid tohtu publiku, kes soovis värsside kaudu toimuvat mõista.
On suurepärased Eesti luuletajad, keda on just õige aeg lugeda. Meil on taas aeg mõtiskleda selle üle, milles tegelikult peitub elu mõte. Mis on esmatarbevajadused, ilma milleta me hakkama ei saa? Lugesin kuskilt teaduslikust versioonist: esimesed inimesed suikusid talvel unne. Mulle tundub see peamine, mida peame vältima – talveunne vajumist ja toimuvaga ükskõikselt ning alandlikult leppimist. Tähendab, ei midagi teha, ei millegagi toimetada, ei kuidagi areneda – ei hakka ulmekirjanduse stampe ümber jutustama.
Tsiteerin Kalev Kesküla värsse, kelle sõnadega tahan need märkmed lõpetada. See, millest kirjutavad poeedid, on minu meelest praegu kõige olulisem:
* * *
Kuidas kummastub
meie perioodidesse jaotunud elu
Ta tapab su
või sinu naise
või lased vaadata
punast päikest
üle piimja suure vee
valkjal liival
haugub must koer
Sa lähed koju
üle lume
portfellis apelsinid
naine avab
ja te võite vaadata
surmale silma
Tõlkinud Teet Korsten