Mihkel Mutt: nalja hakkab saama

Mihkel Mutt. Foto: Sander Ilvest

Paar viimast nädalat tegid ärevaks. Kui ikka näiteks kujutleda värskete liitlaste öiseid läbirääkimisi, siis võisid tekkida pahatahtlikud paralleelid Molotovi-Ribbentropi pakti järgse banketiga Kremlis, kui delegatsioonide liikmed ringi kooserdasid, üksteist embasid ja ülistasid. Jõmmid teevad diili nagu muiste, kirjutab kolumnist Mihkel Mutt. 

Poliitika varjutas vahepeal isegi koroona. Avad ühe kanali teise järel, ahmid uudiseid, adrenaliin läheb üles, õudne. Kuni ühel hetkel vihastad veel rohkem – iseenda peale. Mida mina põen? Kas minu nisu õitseb poliitikaväljal? Korraga kerkib teadvusse, et sinu ja mõne vana hea tuttava suhted oleksid viimasel ajal justkui jahenenud. Võib-olla on sama sündinud koguni perekonnas.

Ikka sellepärast, et ühe meelest oleks referendum olnud vajalik, teise meelest mitte, ühele EV president meeldib, teisele mitte jne. Meenub kirjakoht «Aga vend annab surma venna ja isa lapse, ning lapsed tõusevad vanemate kallale, ja lasevad neid surmata» (Matt 10:21). Ka oled kuulnud, et su kolleegid, kes pikka aega koos õlle- ja saunapäeva pidanud, enam põhimõtteliselt ei lävi – ikka va poliitika pärast. Siis lähebki meel nukraks.

Sidemeis, mis inimesi omavahel ühendavad, on hierarhia. On tähtsamad, esmased ja kauakestvamad sidemed. Neid ei tohi tuua ohvriks lühiajalisematele ja vähemtähtsatele. Inimeste hea läbisaamine on kõige alus.