T, 28.06.2022

AJA PEEGEL ⟩ Kuidas ameeriklased lastehoiust saatanat otsisid

Merili Arjakas
, toimetaja
Kuidas ameeriklased lastehoiust saatanat otsisid
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Saatanaga sõlmitakse kokkulepe ikka obstsöönselt. Puugravüür, Milano 1608.
Saatanaga sõlmitakse kokkulepe ikka obstsöönselt. Puugravüür, Milano 1608. Foto: akg-images/akg-images/Scanpix

Satanistliku vandenõu hirm johtub sajanditevanusest uskumusest, et deemonlikud jõud on ennast ühiskonda sisse söönud ning nende ainus eesmärk on kristlust ja lääne tsivilisatsiooni õõnestada. Ühendriikides jõudis satanistlik paanika haripunkti 1980. aastate lõpus. Seejärel hüsteeria vaikselt taandus, ent kõrgete poliitikute süüdistamine saatana kummardamises pole kuhugi kadunud.

Satanismipaanika taastekkimisele lõid pinnase Teise maailmasõja järel poolehoidu leidnud makartism ja 1960. aastate kontrakultuur, 1969. aastal avaldatud satanistlik piibel, mis tõstis rambivalgusesse Anton LaVey asutatud saatana kiriku ning 1960.–70. aastate sarimõrvad. Kuigi mõrvadel ei olnud seost okultismiga, lõid need seose ritualiseeritud vägivalla kasutamise ja tapmistega ususektides.

Kontrakultuuris kasutati mõnuga okultistlikku ikonograafiat, et väikekodanlikule peavoolule vastanduda. Saatanasse uskujad aga ei näinud sellise sümboolika kasutamist meelelahutusena või tähelepanu nõudmisena, vaid olid veendunud, et ühiskond ongi hukka minemas.

Märksõnad
Tagasi üles