Tõnu ja Tiit saladuslikul ajasaarel

Tõnu Oja ja Tiit Sukk lavastuses «Tiit ja Tõnu».  FOTO: Raul Ollo

Veidi vähem kui veerand sajandit tagasi, 11. juunil 1997, esietendus Von Krahli teatris Mart Kivastiku esimene näidend «Peeter ja Tõnu», lavastas Hendrik Toompere, tollal juunior. Õigupoolest on näidendi pealkiri «Peeter ja Erik». Aga siis tuli Tõnu. Oja Tõnu. Tema tuli ja on jäänud.

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

22. jaanuaril 2021 esietendus seesama näidend, uue pealkirjaga «Tiit ja Tõnu», Kivastiku kodulinnas Tartus. Von Glehni teater kolis lavastuse pealinnapiirangute eest Karlova teatrisse, kuhu ta sobib igati. Vaatasin kolmandat etendust, 24. jaanuaril kell 15. Autor-lavastaja Kivastik oli koduselt kohal ja publikutoolid nagisesid kaasaelamismõnuga.

Kindlasti vaatavad «Tiitu ja Tõnu» teise pilguga need, kes mäletavad «Peetri ja Tõnu» lavaelu. Kõik tuleb tasapisi meelde. Eriti selgesti on püsinud mu mälus kaks tegevust: tooli kokkuklopsimise naljakas protsess ning veinijoomise kiirrituaal. Kusjuures, tollasel esietendusel olin täitsa kindel, et nad kummutavad laval kaks pudelit päris punaveini, ikka klaasitäis ainsa sõõmuga! Ei raatsinud praegu üle küsida, kuidas veiniga vanasti lood olid. Las jääb see eheduse illusioon. Nüüd istusin esireas, ja ei mingit kahlust, vein ei olnud päris. Kõige ajamärgilisem rekvisiit muidu nostalgilises lavaruumis oli e-sigaret, mida Tõnu melanhoolselt pahvis. Muusikat oli vanas lavastuses palju rohkem, küllap tänu Volgile, loo «Smoke on the water» kitarriakorde tõmmati hasartselt.

26.01.2021 28.01.2021
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto