Enn Tarto: kes minevikku ei mäleta, elab tulevikuta

Pildil endine poliitvang Enn Tarto KGB kongide muuseumis.   FOTO: Margus Ansu

Protestiaktsioonid Venemaal ja Valgevenes näitavad, et vabadus ja demokraatia ei ole midagi iseenesestmõistetavat. Inimõiguste ja õigusriigi põhimõtete nimel tuleb olla valmis seisma kogu aeg. Selles intervjuus räägib Enn Tarto, kes oli üks aktiivsemaid Eesti taasiseseisvumise eest võitlejaid ja Balti apelli koostajaid, kuidas nägi välja tema võitlus Nõukogude okupatsioonirežiimi vastu. Lisaks selgub, mida arvab Enn Tarto praegusest päevapoliitikast ning mis mõtteid tekitab temas arendustegevus Patarei vangla ümber. 

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Enn Tarto, hiljuti võisime uudistest lugeda, et Vene opositsionäär Aleksei Navalnõi vangistati. Mis mõtteid sellised arengud idanaabri juures teis tekitavad?

Kõigepealt, ma tahaksin öelda, et toetan igati härra Navalnõi vabastamise nõuet! Mul on hea meel, et Eesti Vabariik tegi kiiresti õige avalduse. Alati on olnud selliseid inimesi, mitmega olen ma ka isiklikult kohtunud ja palju koos teinud, kes on võidelnud parema ja demokraatlikuma Venemaa eest. Ma pean seda väga tähtsaks, et 23. augustil 1979 avalikustatud 45 Eesti, Läti ja Leedu kodaniku märgukirja ehk Balti apelli toetasid juba samal päeval kuus Vene dissidenti eesotsas akadeemik Andrei Sahharoviga.

Heade inimeste võitlus Venemaal jätkub, kuid Aleksei Navalnõi vangistamine näitab, et Vene oht püsib endiselt ka meie jaoks. Mul on kurb meel, et ühingut Memoriaal, mis uurib tõeselt kommunistlike repressioonide ajalugu, kiusatakse seal juba pikemat aega taga. Aleksei Navalnõi vangistamine on üks sündmus, mis juhib tähelepanu sellele, mis toimub Venemaal laiemalt.

Kas te näete mingeid sarnasusi Navalnõi ja noorema iseenda vastupanuvõitluses?

Härra Navalnõid ma muidugi isiklikult ei tunne. Kuid mul oli tõepoolest juba väga noorest peast soov võidelda Eesti iseseisvuse ja demokraatia eest.

Aga räägime teie varajasest noorusest. Juba kooliõpilasena lõite koolikaaslastega põrandaaluse organisatsiooni ning julgesite välja öelda oma mõtteid, millest toona eelistati repressioonide hirmus vaikida. Kust tuli selline sisemine põlemine ja tahe ühiskonda muuta?

1950ndatel oli küll juba Hruštšovi sula, aga eestlaste mõnitamine ja valed kestsid edasi. Massiterror lakkas, aga see muutus valikuliseks terroriks. Okupatsioon kestis edasi, propaganda jätkus, Eestisse veeti massiliselt elanikke mujalt Nõukogude Liidust. Mina tulin Kõrvekülast õppima Tartu 3. keskkooli. Kooli ühiselamusse Jakobi mäel kogunesid Tartu ümbrusest pärit maapoisid. Mõned käisid ka lihtsalt meil külas.

Meil kujunes õieti kaks noorte salka: Jaan Isotammel olid oma tuttavad ja minul omad. Peale kahe poisi olid mõlemas kõik 3. keskkooli õpilased. Me olime oma silmaga näinud sõda ja sõjajärgseid kommunistide kuritegusid. Paljude isad olid vangis või juba tapetud. Meie otsustasime, et Eesti iseseisvuse eest tuleb võitlust jätkata. Käisime isegi mahajäetud majades ja maal taludes. Korjasime ise ja meile kingiti eestiaegseid raamatuid. Eduard Laamani «Eesti iseseisvuse sünd», Albert Kivikase «Nimed marmortahvlil» ja «Eesti rahva kannatuste aasta» olid meil mitu korda läbi loetud.

29.01.2021 01.02.2021
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto