L, 3.12.2022

Väiksem kvantiteet, aga sellest hoolimata suurem kvaliteet

Margus Kiis
, kriitik
Väiksem kvantiteet, aga sellest hoolimata suurem kvaliteet
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Eesti Muusikaauhindade võidukarikas.
Eesti Muusikaauhindade võidukarikas. Foto: Erlend Štaub

Lõppenud 2020 oli Eesti muusikutele raske aasta, see on siililegi selge. Eriti proffidele, kes elavadki enamasti avalikest esinemistest. Stuudiotööd ja harjutamist Covid-19 justkui eriti ei seganud, kuid üllataval kombel polnud vist paljudel ka tuju salvestamas ja proovides käia. Igatahes albumeid ilmus mullu kõvasti vähem kui eelnevatel aastatel. See vist sama lugu nagu lapse­tegemisegagi... Aga ausalt öeldes: õnneks.

Seoses Eesti Muusikaauhindade žüriis osalemisega sai jälle suurem osa eelmisel aastal salvestatud muusikast üle kuulatud ja see oli kõvasti väiksem rist ja vaev kui mitmel eelneval aastal. Järgnev on sügavalt isiklik hinnang 2020 pop-, džäss-, folk-,­ rokk- ja metal-muusikale, millel pole mingit pistmist lõpuks välja antavate EMAdega.

Džäss on suhteliselt konservatiivne muusika ja siin suuri muutusi pole. Endiselt on meie tublid jatsuentusiastid tootnud hulga kohvikusse või kaubanduskeskusesse sobivat virtuoosset mõnulemist: Allan Kaljaste Smooth Groupi «Smoky Bar», Helin-Mari Arderi «Must», Joel Remmeli «Live at Taff Club», Kadi Vija Key Projecti «Roaming In The Contemporary Society To Make Peace With It», Kruglov Sooäär Quarteti «Tchaikovsky», Raivo Tafenau & Tallinn Chamber Orchestra «The Same Differences», Sooääre/Yaralyani/Ounaskari «Goodbye July».

Sekka ka rohkem või vähem jõulist džässrokki: Elvuse «Marsi udud», Mingo Rajandi Quinteti «To Be!», Tobias Tammearu Trio «Bivium». Varasemast vähem oli etnodžässi, õigupoolest ainult ansambli Kadunud Ehted album «Tähemõrsja».

Aastale omaselt oli üllatavalt palju sihitust, abstraktset katsetamist, «tahaksolla»-avangardi: Brian Melvini, Matt Renzi ja Mart Soo «Shapes», Maria Faust Sacrum Facere «Organ», Mart Soo ja Florian Walteri «The Golden and Other Ratios» ning Raimond & The 3 Magi «Red Eyes».

Kaks plaati jäid kummitama. Inga Kaare «Luz» – minimalistlik, ainult Peep Ojaveski kitarr ja Inga Kaare laul, justkui sihitu, samas väga erinevaid muusikajaloo kihistusi haarav, kummaliselt haarav plaat. Ja IMHO aasta parim džässalbum on siiski kvarteti Mustonen/Sooäär/Remmel/Ruben «Bach. Goldberg» – jõuline, pöörane, väga vaimukas. Andres Mustonen on kohe eriliselt inspireeritud siin. Väga soe soovitus.

Märksõnad
Tagasi üles