Kummaline küll, aga nii nähtav, sõnakas ja muidu aktiivne inimene, nagu on Peeter Oja, räägib ootamatult palju omaette olemisest.

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Oma ea kohta ootamatult krapsakas 12-aastane koerake Prada, kes asjatundmatule pilgule meenutab välimuselt ehk Yorkshire'i terjerit, ei raiska liiga palju aega külalise umbusaldamiseks. «No tema tahabki olla kõikide inimeste sõber,» muheleb Peeter Oja (60). «Nime pani koerale mu tütar. Aga meil on üks koerahoidja – tema kutsub teda järjekindlalt ikka Raadaks.»

Ojaga kohtumiseks valmistudes hakkab mulle silma, et suure publikumenu potentsiaaliga filmi «Eesti matus» esilinastus lükkub praegustel andmetel märtsi. Ojal on ses filmis silmapaistev roll. Millest me siis räägime? Eks ikka elust, poliitikast ja poliitikutest, ka Venemaal toimuvast, mille kohta teeb tundliku ühiskondliku närviga näitleja märkimisväärse regulaarsusega sissekandeid oma Facebooki seinale.

Seal leidub naljakaid, teravmeelseid, ent ka täiesti tõsiseid tähelepanekuid, millest nii mõnigi kord kasvab välja hoogne verbaalne tulistamine tema postituste jälgijate vahel. Tõsi, eks ka «Eesti matus» tuleb jutuks.

Ja veel me ju mäletame neid «Ärapanija» aastalõpušõusid, kus Oja esitatud muusikalistes karikatuurides olid peategelasteks nii korruptiivsed linnaametnikud kui ka rahapesulembesed pankurid. Kirkaks gei-popi hitiks vormus konservatiivsete poliitikute erihuvi inimese voodielu vastu. Ei halastanud Peeter ka endale. 2017. aasta, mil mees oli tabatud napsisena autoroolist, lõpetas ta enesekriitilise muusikalise ülestunnistusega «Ma võtsin džinni». Hiljuti taandunud valitsuse lääge komme siluda talumatuid skandaale tordi kinkimisega sai Oja esituses lõppenud aasta muusikaliseks sõnumiks.

Miskipärast üllatab mind, et Oja kodus mängib saksakeelne juturaadio. «Ega ma keelt nii hästi ei valdagi. Pisut ehk. Aga reisidel on mul kombeks kuulata kohalikke raadiokanaleid. Ja mõnda neist kuulan kodus edasi,» selgitab ta.

Kui reisimine juba jutuks tuli…

Ma olen sellest ju nii palju rääkinud.

Oled rääkinud vabadusest sõita autoga või lennata, kuhu tahes ning millal tahes soov tuleb. Aga lõppenud aasta eriti palju reisivõimalusi ei andnud.

Ei andnud, jah… Huvitav, et just täna hommikul mõtlesin, et jumal hoidku, ei hakka jälle reisimisest rääkima. Aga, hästi.

Vaata, keegi läheb reisile selge eesmärgiga näha oma silmaga mõnd uhket vaatamisväärsust – no ma ei tea, näiteks Pont du Gardi akvedukti, mis ongi võimas rajatis. Läheb kohale, vaatab. Tore! Halvem variant, vähemalt minu arvates halvem, on rühmareis, kus käib objektilt objektile jooks. Vaadatakse asjad kiiruga üle, linnuke saab kirja, tempel passi ja… tehtud!

Aga kui oleme naisega koos reisimas käinud, meeldib mulle püüda tajuda maa rütmi, olla kasvõi hetkekski osa sealsest elust. Seepärast püüangi kuulata kohalikke raadiojaamu, võimalusel vaadata hotellis sealset televisiooni. Mida nad seal mõtlevad, millest räägivad? Ikka sirvid kohalikku ajalehte, et mõista, mis on riigis oluline. Loomulikult kuulub sinna juurde ka mõnes uhkes muuseumis või kontserdil käimine, millest võib kujuneda omaette suur elamus.

Ja ikkagi, nüüd elame olukorras, kus vabalt reisida ei saa...

Eks see ole nukker muidugi