Lenel Karu: anonüümsus – priius või piiritus

Lenel Karu FOTO: Sille Annuk

Viimasel ajal olen üha sagedamini kokku puutunud tänapäevase sõnavabaduse tumedama poolega, kus anonüümsed kommentaarid on muutunud mitte arvamuse avaldamiseks, vaid rünnakuks. Näen ka järjest sagedamini, et ajakirjanikele tehakse tühja sisuga vihjeid, mida viimased asuvad küll kontrollima, kuid raiskavad asjata aega, nagu siiski selgub. Keegi kirjutas «nalja pärast». Ja pole mõtet isegi rääkima hakata reporteritele saadetud sõimukirjadest, mis tulevad harva ees- ja perekonnanimega meiliaadressilt. Saatjad on pigem ikka kummalise hüüdnimega kasutajad. Mida sellised asjad meie ühiskonna kohta näitavad?

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Tekib küsimus, miks on inimestel nii palju aega üle, et kirjutada ebatsensuursete sõnadega pikk ja lohisev kiri selle asemel, et teha midagi kasulikku, veeta aega lähedastega või elada oma emotsioonid trennis välja. Võib-olla on tekitanud liigse ärevuse aeg, mil oleme tavapärasest rohkem koju «suletud». See, mis varem ei ärritanud, on nüüd viimane piisk karikasse. Inimesed ei oska toime tulla pingetega, mida tekitab muutustega kohanemine.

Minu soovitus on kulunud tarkus: enne mõtle, siis tegutse. Ja oma pahameelt saab väljendada ka viisakalt, vihakõnet õhutamata. Enne eksperdihinnangu teele saatmist tasub küsida: kas need kirja pandud sõnad annavad midagi juurde, toovad diskussiooni uut infot või pakuvad huvitava vaatenurga?

01.02.2021 03.02.2021
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto