P, 4.12.2022

Elujaatav draama Tartus: surma tuba, elutuba, lõbustuspark

Pille-Riin Purje
, teatrivaatleja
Elujaatav draama Tartus: surma tuba, elutuba, lõbustuspark
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Kogu haige perekond koos: Lee (vasakult, Maria Annus), tema vanem poeg Hank (Ken Rüütel), tädi Ruth (Merle Jääger), õde Bessie (Piret Laurimaa) ja noorem poeg Charlie (Oskar Seeman). Lee ja Bessie isa Marvin on nii haige, et ei tule kordagi vaatajate ette. 
Kogu haige perekond koos: Lee (vasakult, Maria Annus), tema vanem poeg Hank (Ken Rüütel), tädi Ruth (Merle Jääger), õde Bessie (Piret Laurimaa) ja noorem poeg Charlie (Oskar Seeman). Lee ja Bessie isa Marvin on nii haige, et ei tule kordagi vaatajate ette. Foto: Gabriela Urm/Vanemuine

Enne kui nägin Tiit Palu lavastust «Marvini tütred», vaatasin taas mängufilmi «Marvin’s room» (režissöör Jerry Zaks, 1996). See on hea, intelligentne film. Ma ei kavatse võrrelda osatäitmisi laval ja ekraanil: Piret Laurimaad Diane­ Keatoniga, kuigi nende kahe näitlejanna rollisarmis aimub südamlikkuse ühisosa; Maria Annust Meryl Streepiga; Ken Rüütlit Leonardo DiCaprioga; Aivar Tommingat Robert De Niroga jne. Nii filmi kui ka lavastuse rollid on elusad, ansamblimäng isikupärane.

Sümpatiseerib pealkirjamuutus. «Marvini tuba» tähistab voodihaige isa põetamise ruumi, seda tajudes meenub Juhan Viidingu luuletus «Ööliblikas»: Surma tuba – elutuba. «Marvini tütred» keskendub kahele õele, keda just isa rabandus aastate eest lahku viis, kui Bessie jäi koju isa põetajaks ja Lee läks ära, elama oma elu. Nüüd toob Bessie leukeemiadiagnoos õed üle hulga aja taas kokku.

Eugen Tambergi stsenograafia koondab mänguruumi Vanemuise väikese maja eeslavale, ruumikasutus on mõneti sarnane Tiit Palu lavastusega «Tere, kallis!» (2019). Valgete linade ja ekraanide nihkuvad vaheseinad toovad meelde veel ühe Viidingu luulerea: «toast võib saada haigepalati» («Vaikelu»).

Märksõnad
Tagasi üles