Märt Läänemets: kus on poliitiku au ja häbi?

Märt Läänemets. FOTO: Kristjan Teedema

Viimase aja tormilised sündmused Eesti poliitikas on pannud taas sügavalt mõtlema au ja häbi üle, kirjutab orientalist Märt Läänemets (Eesti Tulevikuerakond).

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Vanasti oli kombeks midagi halba või ebakohast korda saatnud inimese kohta öelda, et sellel inimesel pole küll ei au ega häbi raasugi. Kui kellelegi selline hinnang juba osaks sai, siis see inimene, võib öelda, oli maha kantud. Inimest, kes ei osanud häbeneda oma häbitegusid, inimest, kes oli kaotanud au, ei saanud pidada enam päris inimeseks. Au oli kallim kui elu. Elust võis loobuda, aust mitte kunagi.

Muistse rahvatarkuse järgi tulevad au ja häbi inimese seest, on kindlalt paigas inimese südames. Mõned vanaaja õpetused arvasid koguni, et need on lausa kaasasündinud. Enamasti on aga ikkagi tunnistatud hariduse ja kasvatuse tähtsust nende kujundamisel. Tänapäeval nimetatakse seda väärtuskasvatuseks. Nii või teisiti, aga täiskasvanud inimesel peaksid au ja häbi kindlalt paigas olema; kui ei ole, siis on midagi viltu läinud. Mõnes ühiskonnas või kogukonnas või seisuses koostati aukoodekseid, et keerulistel aegadel au reeglid meelest ära ei läheks. Üldiselt kehtis reegel, et mida kõrgemasse seisusesse inimene kuulus, mida kõrgemal ühiskondlikul positsioonil ta oli, seda tähtsamad au ja häbitunne olid. Sest kõrgemal olija paistab ju silma, on rahvale eeskujuks. Kui kõrgel olijad kaotavad au ja häbi, mida siis rahvalt tahta!

Ja veel üks tähtis asi. Mitte ükski juriidika ega seadusandlus ei saanud au ega häbi asendada. Kui inimene minetas häbi ja tegi autuid tegusid, siis ainuke viis ennast kuidagimoodi uuesti puhtaks saada oli avalik ülestunnistus, patukahetsus ja karistuse vastuvõtmine. Alles pärast seda võis kõne alla tulla puhtalt lehelt alustamine. Juriidiline õigeksmõistmine ei olnud kindlasti piisav.

Sellised tänapäeval paljude arvates võib-olla ajast ja arust mõtted tulevad aeg-ajalt pähe, kui kasvõi meie oma Eestis käivat poliitikatralli pealt vaadata. Vahel tabad ennast lausa kahtlemas (vist omal ajal loetud vene menukirjaniku Viktor Pelevini romaanide, eriti «Omon Ra. Generation «P»» mõjul), et kas see kõik saab ikka tõsi olla; kas need inimesed «seal» on ikka tõelised või järsku mõne kurja geeniuse või üleilmse vandenõu välja mõeldud fantoomid, kes on saadetud meid valitsema karistuseks meie pattude eest.

02.02.2021 04.02.2021
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto