R, 9.12.2022

Aimar Altosaar: rahvuslikkuse skaalal ei ole teist otsa

Aimar Altosaar
, toimetaja
Aimar Altosaar: rahvuslikkuse skaalal ei ole teist otsa
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 6
Aimar Altosaar
Aimar Altosaar Foto: Elmo Riig / Sakala
  • Üks vale valik võib lõpuks viia rahvuse hääbumiseni
  • Lähiaastakümnetel ei ole lootustki, et vaid loomulik iive tagaks meie arvukuse
  • Meie rahvuslik ülesanne on hoida eestlust ja jääda inimesteks

Krõbekonservatiivseks peetud valitsuse asemel juhib riiki nüüd liberaalne valitsus ja meil on põhjust küsida, kas rahvuslikud väärtused on nüüd rohkem ohus. Võiks ka küsida, kas rahvuslus on poliitiline ideoloogia, mis käib kokku vaid teatud -ismidega, või on tegu lihtsalt väikerahvast koos hoidva hingeseisundiga.

Kaldun pidama teist varianti õigemaks ning mitte jagama eestlasi õigeteks ja valedeks. Neid, kes salgavad oma rahvuse maha ega soovi eestlaste kestmist üle aegade, on meie hulgas väga vähe.

Teine asi on uskuda, millistel tingimusel me suudame tagada oma rahvuse kestmist ja riiklikku iseolemist. Arvan, et siin ei lõpe otsingud ja vaidlused eal, sest väikerahvas ei tohi oma reageeringutes kiiresti muutuvas maailmas eksida. Üks vale valik võib lõpuks viia rahvuse hääbumiseni. Tänapäeval ei tähenda see inimeste füüsilist kadumist, vaid rahulikku üleminekut mõne teise kultuuri rüppe ja varasema identiteedi vahetust. Selline nähtus annab aga võimaluse tugevdada ka oma rahvuslikku positsiooni, sest meie rüppe võivad tulla ja isegi identiteeti vahetada ka teised. Kui see mõte väga paljusid kohutab, siis tuleks keskenduda sellele, kuidas hoida oma noori meiega samas keele- ja meeleruumis, et nad seoksid oma tuleviku Eestiga või vähemalt eestlaseks olemisega.

Kas suudame leppida sellega, et kui tahes kinni me migratsiooniteed ei keera, jääb rahvas liikuma?

Ka selle valiku puhul on variandid: kas piirata nende liikumist, õpinguid maailma ülikoolides ja töötamist välismaal või lasta neil siiski minna, kuid teha kõik, et side kodumaaga säiliks. Kuidas aga sidet hoida, kas tervitustest vabariigi aastapäeval piisab või tuleks tagada elu- ja töökeskkond, kus noored tahaksid peret luua ja ennast teostada? Valikukohti tuleb ette veel ja veel ning me peaksime olema valmis variantide üle rahulikult mõtteid vahetama, et leida sobivaim tee.

Rahulikuks tuleb jääda ka oma rahva füüsilisest suurusest rääkides, sest lähimatel aastakümnetel ei ole lootustki, et vaid loomulik iive tagaks meie arvukuse kasvu või isegi stabiilsuse. Kaugemate aegade, näiteks sajandi taha me ei näe, kuid püsima peame jääma kõigest hoolimata, sest oleme seda ise oma põhiseadusega lubanud. Eesti on muutunud sisseränderiigiks, mis võib majandustegelastele kõlada optimistlikult – see on ju tööjõud ja turg! –, kuid meid kui rahvuslasi võib see ajada ärevusse. Kas suudame leppida sellega, et kui tahes kinni me migratsiooniteed ei keera, jäävad inimesed liikuma? Variant, et ehitame müüri ja teeme Põhja-Koread, ei hoiaks ka meid rahvana pikalt elus, sest sellisest vanglast lasevad noored ja arukamad lihtsalt jalga. Meie rahvuslik ülesanne on aga hoida eestlust ja jääda inimesteks, mille üle saame ja peamegi arutama pidevalt, sõltumata sellest, millise -ismiga valitsuses iseennast või oponente õnnistatakse.

Märksõnad
Tagasi üles