E, 28.11.2022

Kas väljamõeldud loomad tunnevad valu?

Juhan Raud
, toimetaja
Kas väljamõeldud loomad tunnevad valu?
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Patricia Piccinini «Võrse» (2020). 
Patricia Piccinini «Võrse» (2020). Foto: Mari Volens

Mida tähendab elu? On see surma vastand? Mitmekesisus? Või äkki lihtsalt kogum spetsiifilisi suhteid teatavat laadi osakeste vahel? On elu ennekõike informatsioon – salapärane kood, mis aja jooksul muutub ja teiseneb? Või tuleks rääkida elust pigem kui vitaalsusest, omamoodi allumatust jõust, mis pidevalt trikke teeb? On elu pigem füüsiline või metafüüsiline? Kas seda on võimalik algosakesteks koost lahti võtta ning seejärel teistmoodi kokku panna? Kui on, siis mil määral saaks (või tohiks) inimene sellistes protsessides teadlikult kaasa lüüa? Millist rolli mängib elu toimimise juures juhus? Kas elusolendite asemel võikski ehk rääkida hoopis süsteemidest? Mil määral on elu ise (eba)loomulik?

Sedalaadi küsimused tulevad pähe, kui külastada Patricia Piccinini näitust «Elusäde» Kai kunstikeskuses, mis on korraga nunnu ja kõhedusttekitav – siin ootavad näitusekülastajat mitmed hüperrealistlikud silikoonist tehtud skulptuurid, mis kujutavad valdavalt väljamõeldud elusolendeid. Tegemist on kunstniku fantaasia viljadega – just niimoodi võiksid välja näha geneetilise manipulatsiooni tulemusel loodud organismid, kes ületavad liikide piire.

Patricia Piccinini näitus «Elusäde» Kai kunstikeskuses. Näitusevaade.
Patricia Piccinini näitus «Elusäde» Kai kunstikeskuses. Näitusevaade. Foto: Mari Volens

Näituse alguses ripub laest alla pisike inim-nahkhiir ning eemal võib näha ühte tavalist ärimeest tompkalaga. Õige pea kohtame aga keskealist meest, kelle kukil istub väike laps, kes meenutab taime. Siin-seal torkavad silma saapaid meenutavad seenelised, kes näevad välja, nagu nad oleks mõnest Jeff Vandermeeri romaanist välja roninud. Saali teises nurgas näeme looma, kellele kunstnik on nimeks pannud «Puhastaja».

Patricia Piccinini «Puhastaja» (2019). 
Patricia Piccinini «Puhastaja» (2019). Foto: Mari Volens

Kui kaugelt võib tunduda, et tegemist on mõne armsa Pokémoniga, siis lähemale jõudes võib näitusekülastaja üsna ruttu hakata endalt küsima, mismoodi selle Pokémoni siseorganid (või näiteks limaskestad) õigupoolest toimida võiks. Eks kunstnikud ole läbi aegade igasuguste vahepealsustega mänginud, kuid Piccinini skulptuure määratleb nende realismitaotlus, mis mõjub oma «elulisuses» peaaegu et jõhkralt. Kõik tema loodud kujud on kohutavalt huvitavad ning huvitavalt kohutavad.

Tulemuseks pole mitte niivõrd ebainimlik, kuivõrd inimeseülene lähenemine. Ühelt poolt annab Kai näitus kenasti edasi inimese keerulist positsiooni looduses – inimene pole (enam?) looduse kroon, kes seisab teistest liikidest ja loomadest eraldi, vaid keegi, kes on sunnitud neis ära tundma midagi, mis teda nendega seob. Olendite hüperrealism võimaldab näitusekülastajal justkui nende skulptuuridega paremini samastuda – siin mängitakse muu hulgas ka «inimlikkuse» piiriga.

Ometi ei anna Piccinini hinnanguid ega moraliseeri. Samas tekitavad tema hoolikalt tehtud skulptuurid selgelt rahutust või isegi hirmu – võib-olla just seetõttu, et need on esitatud külma, kalkuleeritud distantsiga. Või on nad meile hoopiski kuidagi liiga lähedal? Mis piirini me nendega samastuda võime? Kui Piccinini olendid päriselt olemas oleksid, tunneksid nad ilmselt valu – kuid kas meie mõistaksime seda?

Patricia Piccinini «Kingavorm – Õis» (2019).
Patricia Piccinini «Kingavorm – Õis» (2019). Foto: Mari Volens

Kaasaegne kunst kui spekulatiivne bioloogia: uued kehad, uued meeleseisundid. Kes nende eest vastutab? Kas ei ole nii, et tootes uut sorti kehasid, toodame ka uut sorti teadmisviise? «Elusädemes» kohtuvad meditsiiniline pilk ja kunstniku kartmatu kujutlusvõime. Tulemus on – nagu ka näiteks David Cronenbergi parimate filmide puhul – ebaõdus ja intrigeeriv. See on unheimlich par excellence.

ARVUSTUS 

  • Patricia Piccinini «Elusäde»
  • 25. aprillini Kai kunstikeskuses
  • Kuraator Anna Mustonen
Patricia Piccinini «Pelgupaik» (2018).
Patricia Piccinini «Pelgupaik» (2018). Foto: Mari Volens
Patricia Piccinini «Suur ema» (2005).
Patricia Piccinini «Suur ema» (2005). Foto: Mari Volens
Patricia Piccinini «Sussukesed» (2018). 
Patricia Piccinini «Sussukesed» (2018). Foto: Kunstniku Loal
Märksõnad
Tagasi üles