Viimase viie aastaga on Eesti turg küllastunud uutest teraviljasortidest. Välismaiste sortide maaletoomine algas sajandivahetusel ja on hoogustunud viimasel kümnel aastal. Kui 2000. aastal võeti Eesti sordilehte seitse uut teraviljasorti (sh üks Eesti sort), siis 2019. aastal lisandus sordilehte rekordiliselt 39 uut teraviljasorti.
Kuid mitte kõik siin turustatavad sordid pole Eesti sordilehes, maale toomiseks piisab registreeringust Euroopa Liidus. Seega on sortide mitmekesisus lai ning rotatsioon on väga kiireks muutunud.
Sortide paljusus pole halb, aga kuidas valida sorti, pidades silmas muutuvaid kliimatingimusi ja Euroopa Liidu roheleppest tulenevaid regulatsioone?
Seni on sordil peetud kõige olulisemaks näitajaks saagikust, taliviljal ka talvitumist. Viimase tähtsus kipub koos sagedaste soojade talvedega meelest minema. See on andnud võimaluse levida paljudel sortidel, mis on aretatud pehmemas kliimas. Efektiivne taimekaitse ja suur väetusfoon, lisaks üha paremad agronoomiateadmised koos soodsa ilmastikuga võimaldavad saada põldudelt väga suuri saake.
Roheleppe kohaselt tuleb vähendada keemiliste taimekaitsevahendite kasutamist 50% ja mineraalväetiste kasutamist 20% Euroopa Liidus 2030. aastaks. Samal ajal kui põllumajandus peab kohanema nende regulatsioonidega, on sagenenud ilmastikulised ekstreemumid. Muutuvate tingimustega kohanemisel suureneb sordiaretuse roll. Tulevikusordid peavad kasvama muutuva ilmastiku tingimustes, millega kaasnevad ekstreemsed kõrge temperatuuriga põuad ja tugevate vihmasadudega perioodid.
Seoses temperatuuri ja sademete hulga tõusuga ning pehmemate talvedega prognoositakse senisest ulatuslikumat taimehaiguste levikut. Taimekaitsevahendite kasutamist tuleb aga vähendada. Seega muutub sortide haiguskindlus palju tähtsamaks.
Tulevikus peab edukas sort suutma taluma pikka põuda, äärmuslikke temperatuure, liigniiskeid perioode ja andma neis tingimustes ka head saaki. Samuti tarbima efektiivselt toitaineid ja vett ning olema saagikas ka nende ressursside piiratud kättesaadavuse korral.
Sordivõrdluskatsetest võib leida väga suure saagipotentsiaaliga sorte, mis soodsatel aastatel näitavad häid tulemusi, aga ekstreemsete ilmastikutingimustega aastatel jäävad saagikuselt standardsortidele alla. Sordivalikul tuleb silmas pidada ka saagi stabiilsust üle aastate.
Maheviljelusse ja mõõduka intensiivsusega tavaviljelusse sobivad teraviljadest hästi rukis ja kaer. Need on toitainete suhtes vähenõudlikud, suruvad hästi alla umbrohtusid ja on meie kliimas hea haiguskindlusega. Näiteks Eesti kaerasordid ‘Kalle’ ja ‘Kusta’ on hea haiguskindlusega ega vaja enamasti taimehaiguste tõrjet.
Õlikultuuridest sobib taimekaitse piiramisel, eeskätt kahjuritõrje võimaluste piiramisel hästi talirüps. Lisaks on see talvekindlam kui raps ja esimene kultuur koristuskonveieris.
Muutuvas ilmastikus õigustavad ennast kohalikud sordid, mille algmaterjal on valitud pika aja jooksul kohapeal. Seetõttu on Eesti Taimekasvatuse Instituudis aretatud sordid kohastunud meie tingimustes kasvama. Neid on juba enne sordilehte võtmist pikka aega katsetatud, mistõttu ei ole enamasti oodata halbu üllatusi saagikuse, talve- ja haiguskindluse ning teiste omaduste osas. Teraviljade sordiaretuses ei kasutata ETKIs haigustõrjet, mistõttu meie sordid on enamasti võimelised edukalt kasvama mõõdukama taimekaitsega.