Mina, üks neist isehakanud ausambaekspertidest, leian, et see on pigem hea. Sest näitab, et inimesed hoolivad linnaruumist, käivad tänavatel ringi lahtiste silmadega ning suhestuvad tundlikul ja tähelepanelikul moel nii monumentaalkunsti kui ka meie riigi, rahva ja kultuuri minevikupärandiga. Avalikku ruumi püstitavate monumentide puhul on konflikt neisse algusest peale paratamatult sisse kirjutatud, kuna ausambas põrkuvad peaaegu alati eri osapoolte esteetilised, ideoloogilised, sentimentaalsed, eetilised, ajalooalased jm arusaamad ning tõekspidamised sellest, kes või mis seda üldse väärib; milline asukoht, mõõtkava ja kunstiline vorm on mälestuse jäädvustamiseks piisavalt lugupidavad; ning kes, kuidas, kelle otsusel ja kelle raha eest peaks selle teostama.
Oleme ilmselt kõik kogenud, et kohati läheb kisa väga suureks, ning kaugel ei pruugi olla see õhtu, mil kellegi pisaramärg ja vihast värisev käsi haarab kodanikutundest ja esteetilisest nördimusest kannustatuna dünamiidi järele, et viia ööpimeduse varjus läbi üks avaliku ruumi hügieeniprotseduur. Päris ime, et midagi sellist pole siiani juhtunud. Aga eks dünamiit maksab ka ja on otsapidi vist koguni ebaseaduslik ning selle ohutu ja efektiivne käsitsemine eeldab eksperditeadmisi ja paugutaluvust, mida meil, rahuaja lastel, siidinäppudest lumehelbekestel, paraku napib...
Iga spordisõber teab, et kõige raskem aeg aastas on see, kui sinu armastatud spordialal on parasjagu kahe hooaja vaheline paus. Kirg ei leia siis rakendust, mõtted ja tunded sõuavad justkui tühikäigul, elust puudub intriig. Neil, keda huvitab kaasaelamine äsjaavatud, peagi avatavatele, mahavõetud või mahavõtmist ootavate monumentidele, on selles mõttes hästi läinud, sest siin pole mingeid hooaegu ega sunnitud pause nende vahel.