P, 27.11.2022

INTERVJUU ⟩ Vello Vinn: «Inspiratsiooni asjus ma ei nurise»

Juhan Raud
, toimetaja
Vello Vinn: «Inspiratsiooni asjus ma ei nurise»
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Eesti graafika suurkuju Vello Vinn oma ateljees.
Eesti graafika suurkuju Vello Vinn oma ateljees. Foto: Remo Tõnismäe

Kujutava ja rakenduskunsti sihtkapitali elutööpreemia laureaat graafik Vello Vinn on kunstnik, kelle arvukad teosed lummavad. Need on täpsed ja süsteemsed, samas ka meeldivalt kummalised ning üllatavad. Nii sõnamängulised kui ka sõnakuulmatud. Vinn ise on sooja ja heasüdamliku olemisega klassik, kes on oma loominguga aastakümneid mõjutanud nii vanemaid kui ka nooremaid kunstnikke. Tema äravahetamatu käekiri muudab ta loomingu täiesti ainuliseks. Napisõnaline, ent samas väga täpse ütlemisega – Vello Vinn räägib hea meelega elust ja kunstist nii, nagu tema neid näeb.

Palju õnne kujutava ja rakenduskunsti sihtkapitali elutööpreemia puhul! Mida selline auhind teie jaoks tähendab?

Minule tähendab see auhind seda, et on hakatud minu loomingut rohkem hindama. Ja võib-olla selle tõttu on mul enesetunne kindlam. (Naerab.)

Tagasi vaadates: kes on teid kunstiliselt kõige rohkem mõjutanud? Kes olid teie kõige mõjukamad õpetajad?

Siin on kaks asja. Kindlasti on juba varasemast perioodist kunstnikke mind mõjutanud – eriti sürrealistide looming. Näiteks kahtlemata on mind mõjutanud Salvador Dalí, Giorgio de Chirico, René Magritte… Aga otseselt õpetajatest-õppejõududest meeldis mulle Olev Soans, kes mõjutas mind mitte oma loominguga, ehkki ka see oli hea, vaid oma arusaava suhtumisega. Ta arvestas neid, kellele ta õpetas, ning teadis, kuidas neile läheneda. Ta leidis alati õpilastega õige keele.

Kõik õppejõud ei taba noore kunstniku eri- või omapära. Alati ei saa noorele kunstnikule öelda, et «Nii võib!» ja «Nii ei tohi!». Tegelikult ka vanas eas ei tohi seda öelda. (Naerab.) Kunstis on niivõrd palju võimalusi ning kui õpetaja või õppejõud peab tabama selle õpetatava isiku omapära, siis… see on hea õpetaja märk.

Vello Vinn, «Lend», 1977, söövitus.
Vello Vinn, «Lend», 1977, söövitus. Foto: Eesti Kunstimuuseum

Mida te sürrealistidelt õppisite?

Seda, et kõik ei pea olema realistlik. Nii seosed kui ka teosed. Selle tõttu nad mulle meeldisid, jah.

Oma loomingule tagasi vaadates, kas on midagi, mis teid siiamaani selle juures üllatab?

Mulle ei ole minu enda teosed üllatavad. Ma teen selliseid töid, mida ma olen kavandanud – osa on juba palju aega tagasi kavandatud ja osa on värskemad. Kavandeid tuleb juurde ja ma ei jõua kunagi neid kavandeid täide viia. Panen lihtsalt mõtted pildi kujul kirja.

Kas teie leidsite enda omapära kiiresti või läks aega?

Ei, suhteliselt kiiresti tuli mul see.

Vello Vinn, kaanekavand Aino Perviku raamatule «Umbluu», 1980,
viltpliiats.

Erakogu

Mis eelneb hea teose sünnile?

Hea teose sünnile eelneb enamasti juba olemasoleva väikese kavandi ülevaatus ning täpsema suure tööjoonise valmistamine. Kavand võib ka töö käigus veel muutuda! Esialgse kavandi sünnile eelneb inspiratsioonihetk. Aga selle inspiratsiooni asjus ma ei nurise – ma ei püüa kramplikult inspiratsiooni esile kut suda, vaid need hetked tulevad ise.

Teie tööd on alati väga distsiplineeritud ja süsteemsed, aga samas on neis alati ka mängulisust, isegi unenäolisust. Mismoodi suhestuvad teie kunstis korrapära ja juhuslikud seosed?

Lühike vastus oleks, et isegi juhuslikud seosed võivad olla korrapäraselt seotud, ja vastupidi. (Naerab.)

Minule tundub, et seal vastuolu ei teki. Ma kasutan sageli ka teatavat kombinatoorikat – et on üks detail ja seda saab kord nii, kord naa asetada… Ja sellest midagi edasi arendada. Võib teha ühe detailiga uue töö, või ka mitmega. Seda saab kõike ka kombineerida veel omavahel. Aga mingi süsteem peab olema, muidu läheb liiga kaootiliseks.

Mille järgi te neid detaile valite?

Kahtlemata ma valin selliseid detaile, mis mulle meeldivad! (Naerab.) Mille järgi ma neid valin, on raske öelda. Inspiratsiooni võib saada loodusest – puuoksad või juurikad või koor, nõnda edasi. Aga iga asja annab kombineerida. Võib juhtuda, et näen kasvõi mõnda plekki või ükskõik millist asja – ja siis tuleb inspiratsioon. Siis võingi teha, ütleme tinglikult, mingist väiksest plekikesest suure töö. Eriti kui see detail või asi midagi minule meenutab. Kõigi silmad ei ole ju täpselt sarnased – kunstnik on selle tõttu mingil määral rikutud, kui ta näeb, ütleme, tühjas asjas rohkem detaile.

Hea detail on see, mis mingil määral mingit teist asja meenutab. Aga mitte täpselt.

«On nurki, kust ei pääse enam välja» 2016/2020
Pigmenttrükk arhiivi paberil, valguskast lentikulaartrükiga
«On nurki, kust ei pääse enam välja» 2016/2020 Pigmenttrükk arhiivi paberil, valguskast lentikulaartrükiga Foto: Krista Mölder

Kumu näitusel «Vastupeegeldused» olid üleval teie teosed ja mitmete kaasaegsete kunstnike tööd, mis olid teie töödest otseselt mõjutatud. Mis tundeid need tekitasid?

Meeldivaid tundeid, sellepärast et enamik neist kunstnikest olid minu loomingu fännid. Ja suur osa oli sellel näitusel just nende fännide tegutsemisel. Selle tõttu neile veel kord suur tänu.

Mitmed teie teosed sisaldavad või vähemasti tõukuvad keele- ja sõnamängudest. Kas sõnamänge on raske visuaalsel kujul edasi anda? Kuidas sõnamängud ja pildikeel omavahel kokku passivad?

Sõnamängud püüavad arvestada pildikeelt. Ja kui nad seda teevad, siis nad passivad omavahel küll. Kui sõnamäng on teose nimetuses või allkirjas olemas, siis tuleb natukene seda teost uurida ja veidi mõelda – siis tulevad sõnad ise! (Naerab.)

Vello Vinn, «Jaam II», 1973, ofort.
Vello Vinn, «Jaam II», 1973, ofort. Foto: Eesti Kunstimuuseum

Tahaksin teilt teie loomingu kontekstis ka ulme kohta küsida. Kuidas teile endale tundub, kas teie looming on ulmeline? Kas ulme kõnetab teid?

Ka ulme võib olla huvitav, rääkimata olmest. Nii et jah, kõnetab küll.

Kui olulisel kohal on teie loomingus huumor?

Huumor? Mingil määral on ta kindlasti kohal. Ja kui ta kohal ei ole, siis tuleb kohale tuua. Aga üksjagu teda on… Nali aitab paremini elada.

Miks on teid sümmeetria nii tugevalt köitnud? Kust see motiiv tuli ja mida see tähendab?

Sümmeetria köidab mind selle pärast, et sümmeetria on tasakaalus. Aga tasakaal mulle meeldib!

Aga see ei tähenda, et mu teosed on kõik sümmeetrilised. Ma olen teinud mittesümmeetrilisi töid ka. Lihtsalt sümmeetriaga meeldib mulle rohkem, aga see ei tähenda, et tulevikus ei teeks mõnda ebasümmeetrilist asja. Sümmeetria kohta veel niipalju, et sümmeetriat on mitmesugust – on sellist, kus vasak ja parem täpselt langevad ühte, aga on ka sellist, kus nad ainult teatud määral langevad ühte: tinglikult vasak ja parem on sarnased, aga päris täpselt peegelsümmeetria see ei ole.

Kas te ise olete parema- või vasakukäeline?

Ma olen ilmselt rohkema massi esindaja, ehk siis paremakäeline.

Paljud kunstiuurijad (näiteks Elnara Taidre ja Hanno Soans) on välja toonud, et sümmeetria motiiv seostub teie loomingus ajaga või isegi ajaülesusega. Hanno Soans kirjutas tollesama Kumu näituse kohta oma arvustuses suure imetlusega: «Vinna peegelsümmeetriale allutatud loomemetoodika muudab ta tööd justkui ajaüleseks [...] Ajaülesus on siin aga paradoksaalne. Nimelt on aeg ja ajatunnetus üks Vinna põhiteemasid.» Kas ta on siin millelegi olulisele jälile saanud?

Kindlasti on Elnara Taidre ja Hanno Soans aja olulisusest õigesti aru saanud. Aeg on tõesti kujunenud üheks põhiteemaks. Mingil määral on kõik ajaga seotud – aeg läheb edasi, aega ei saa keerata tagasi vägisi. Aeg on liikumises, aeg ei seisa paigal... Aga ise võib seista paigal… Mõni aeg. (Naerab.) Aga üks lemmikteemasid on jah aeg. Kuid see on paratamatu – ajaga on kõik seotud.

Aeg ja sümmeetria, ulme ja sõnamängud… Ma pean küsima, kas te «Teneti»-nimelist filmi olete näinud?

Kahjuks ei ole näinud.

Mismoodi võimaldas kunst Nõukogude Eestis puudutada sotsiaalseid või ühiskondlikke teemasid, millest muidu polnud võimalik rääkida?

Nõukogude ajal tuli kasutada keerulisemaid vihjeid, segasemaid sümboleid, et puudutada ühiskondlikke teemasid. Tuli selliseid seoseid ja sümboleid kohandada, aga mõnikord saadi ka vihjetest aru. Aga enamjagu ei saadud ka tavalistest sümbolitest aru.

Kas on mõni kirjanik või teos, keda tahaksite illustreerida, aga veel pole jõudnud?

Ma vanas eas ei taha enam eriti raamatukujundusega tegeleda, kuna ma leian, et peaksin vabagraafika töid tegema rohkem. Ja selle tõttu ei jõua – kindlasti oleks mõni, aga ma praegu ei oska täpset nime öelda.

Millist nõu annaksite noorele kunstnikule, kes oma loometeed alles alustab?

Noorele kunstnikule võib anda nõu, et leida enda omapära, teha võimalikult nii, nagu talle endale meeldib. See olekski minu ­soovitus. Et see omapära ei läheks kaotsi, vaid et seda tuleb arendada.

Vello Vinn, «Monument» sarjast «Tiivad», 1972, ofort.   FOTOD:
Vello Vinn, «Monument» sarjast «Tiivad», 1972, ofort. FOTOD: Foto: Eesti Kunstimuuseum

Vello Vinn (1939)

Vello Vinn.
Vello Vinn. Foto: Remo Tõnismäe

Vello Vinn (1939)

Graafik

Üle 15 isikunäituse, võtnud osa enam kui 18 grupinäitusest, osalenud 13 rahvusvahelisel graafikanäitusel, 18 üld- ja ülevaatenäitusel ning kaheksal muul rahvusvahelisel näitusel.

Tema töid võib näha olulistes muuseumikollektsioonides Eestis, Venemaal, Rootsis, Ameerikas ja mujal.

Valik preemiaid:

1971 Ljubljana 9. rahvus­vaheline graafikabiennaal, rahvus­vaheline žürii ostu­auhind; ­Tallinna 2. graafika­triennaal, diplom

1986 Tallinna 7. graafika­triennaal, eripreemia

2001 Užice 5. graafika- ­biennaal «Kuldnõel», ­Kuldnõela auhind

2003 Užice 6. graafikabiennaal «Kuldnõel», Kuldnõela auhind

2009 aasta graafik, Eesti ­Vabagraafikute Ühenduse preemia

2015 Kristjan Raua nimeline preemia

2019 Eduard Wiiralti preemia nominent

2020 kujutava ja rakenduskunsti sihtkapitali elutöö­preemia

Märksõnad
Tagasi üles