Jaan Rannap: ma ei tunne kirjutades end kunagi kindlalt

Lastekirjanik Jaan Rannap enda kodutalu juures. FOTO: Madis Veltman

Kirjanduse sihtkapitali elutööpreemia laureaat, lastekirjanik ja ajakirjanik Jaan Rannap on püsinud kirjandusorbiidil pea 60 aastat ning pakkunud mitmele põlvkonnale suurepärast lugemisvara – üle 40 teose. Kirjanduslukku ja laste südamesse on ta end kirjutanud nii humoorikate jutustustega koolielust kui ka haaravate loomalugude ja seiklusjuttudega. Ta on töötanud lasteajakirjade ja -lehtede toimetajana, kõige pikemalt ajakirjas Täheke. Ta on tõlkinud lasteraamatuid vene keelest ning tema enda teoseid on tõlgitud 20 keelde.

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Mitmetel lastekirjanduse keskuse kokkusaamistel ja viimati Tähekese sünnipäeval olen imetlenud vanema põlve lastekirjanike-lasteajakirjanike head välimust, füüsilist ja vaimset vormi – teie, Olivia Saar, Ira Lember, Aino Pervik… Kas kestva hea vormi saladus on äkki lastekirjandusega tegelemises?

Perviku kohta ma ei tea, aga ülejäänud kolme kohta võin täpselt öelda. Olivia Saarel seisab toas akna all selline jalgratas, millega ei saa kuhugi sõita, aga mida annab usinasti vändata. Seda teeb ta iga päev natuke. Ira Lember jalutab oma koduümbruses Nõmmel, tal on seal pikad marsruudid läbi käia. Ise olen samuti liikuva iseloomuga – käin võimalusel suusatamas ja teen koduümbruse metsades jalutuskäike. Tore oleks muidugi mõelda, et lastekirjandus on aktiivse elulaadi võti…

Kui palju te praegu lasteraamatuid loete? Kas jälgite, mis tänases algupärases lastekirjanduses toimub?

Ma pean ütlema, et eriti ei jälgi. Ilmuva lastekirjanduse hulk on väga suur, nii et üldpildiga ma kursis ei ole. Loen valikuliselt. On mõni autor, kelle raamatud tahan kõik läbi lugeda. Näiteks Piret Raud, Jaanus Vaiksoo. Siis üks noor mees, minu teada tõlkija, Anti Saar, kellel on väga toredad väikelapselood. Need üllatavad osava sõnastuse ja lapse hinge hea tundmise ning mõistmisega. Alati loen läbi Leelo Tungla ja Aino Perviku uudisloomingu. Mulle meeldis Aidi Valliku «Seebu maailm» – erineb ootuspärasest lasteraamatust, kaunis ja isikupärane teos.

Kas on kedagi, keda võiks nimetada teie mantlipärijaks?

Esiteks vaatame, kas üldse on mantlit, mida pärandada. Kardan, et ega ikka pole. (Siinkohal jääb intervjueerija otsustavalt eri arvamusele, aga see selleks.)

Suhtun oma loomingusse kaunikesti skeptiliselt. Kasutan siinkohal võimalust esile tuua kaks jutustust, millega ma tõepoolest ka ise väga rahul olen. Need ilmusid Eesti Vabariigi taasiseseisvumisaja alguses aastal 1996. Samal aastal toimusid Atlantas suveolümpiamängud. Kirjastus Olympia andis välja minu «Spordilood», mis sisaldab kuus juttu. Kaks nendest, piinlik küll enese loomingu kohta nii öelda, on minu meelest spordijuttude tipud: «Suusarada» ning «Üks päev ja pool ööd». Mõlemad avavad noore inimese hinge ja olemuse. Esimese tegelasteks on poisid, teises tüdrukud. Olulisem kui sport ise on see, kuidas ilmnevad ja muutuvad isiksuse omadused. Tõtt-öelda on ka Agu Sihvka lugude hulgas neid, millega ise rahule jään.

Järgmine standardküsimus esitatakse varem või hiljem igale edukale kirjanikule. Milliseid soovitusi annaksite algajale autorile?

Vastaksin samuti standardselt, nagu mitmed kirjanikud enne mind, nende hulgas ka Andrus Kivirähk, kes Ardu koolis lastega kohtudes olevat öelnud, et esiteks tuleb ise palju lugeda. Iga loetud lugu õpetab, igast loetud loost on midagi kõrva taha panna.

Teie raamatud on kirjutatud väga heas, ilusas, leidliku sõnavalikuga eesti keeles. Mida kiidaksite või laidaksite tänapäevase keelekasutuse puhul, mis meile trüki- ja sotsiaalmeediast ja ka kirjandusest vastu vaatab?

Meedias on kole palju seda, mida vanasti nimetati kantseliidiks. Kasutatakse võõrapäraseid sõnu ja väljendeid, millel on parem vaste oma keeles olemas. Või kasutataksegi võõrkeelset sõna, vaevumata mõtlema, kas seda saaks ka selges eesti keeles öelda. Enamasti saab küll! Ajakirjanduses säärane asi nii väga ei häirigi, küll aga ilukirjanduses. Kui ikka mõnes lastejutus ütleb Laura Kevinile, et kuule, võtame Anuga kontakti, siis ei tea, kas nutta või naerda.

04.02.2021 06.02.2021
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto