Õhk sisse ja merepõhja poole!

Nina klambriga kinni, suu lahti, õhk kopsu ja sukelduma! FOTO: Kelin Larsgren/Aivi Raja

Paljud eestlased on Egiptuses puhkamas käies avastanud snorgeldamise võlud: pane aga toru suhu, tõmba mask ette ning veealune maailm on sulle valla.

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Just niimoodi alustas 2013. aasta sügisel ka Kaspar Eevald (31), kuid tema jaoks oli salapärase veemaailma tõmme nõnda tugev, et ta tahtis sukelduda üha sügavamale ja sügavamale. Mullu detsembris päädis tema vabasukeldumislembus sellega, et temast sai esimene eestlane, kes käinud ühe hingetõmbega saja meetri sügavusel.

Kõrvalt vaadates nägi see üsna lihtne välja: Eevald tõmbas pinnal kopsud õhku täis, haaras seejärel nöörist ning lasi raskusel (spetsiaalne kelk) ennast sügavikku tarida. 101 meetri peale jõudes keeras kaasavõetud õhuballooni kraani lahti ja nagu võluväel täitus õhukott, mis mehe tagasi pinnale tõi. Ent lihtne pole kogu selle asja juures tegelikult peaaegu miski.

Alustagem sellest, et kirjeldatud rekordiüritus kestis kaks minutit ja 41 sekundit. Kõik, kes on korra elus üritanud tõsisemalt hinge kinni hoida, teavad, et niisama naljalt minutist rohkem ei punnita. Mõistagi on võimalik seda treenida, kuid siinkohal tuleb mängu juba psühholoogiline pool. Peadpidi pesukausis või basseinipõhjas olemine pole võrreldav saja meetri sügavusel käimisega, kus iga hingamisaps võib saada saatuslikuks.

Ning «rikkeid» võib esineda ka mujal: probleemid nööriga, tõrked kelguga või karm tõsiasi, et balloonis pole piisavalt rõhku pinnale tõusmiseks hädavajaliku õhukoti täis pumpamiseks.

05.02.2021 08.02.2021
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto