Skulptor Tauno Kangro, kelle idee püstitada Tallinna lahte Kalevipoja kuju on palju vaidlusi tekitanud ja tänaseks takerdunud, tervitab Jaak Joala monumendi ümber tekkinud arvamuste paljusust – vähemasti ei jäta kunstiteos inimesi ükskõikseks.

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Kõige tähtsam on Kangro sõnul aga see, et Joala 70. sünniaastapäevaks Viljandisse püstitatud ja nüüd vaidluste tõttu kinni kaetud monumenti ära ei lõhutaks.

Jaak Joala monument Viljandis on tänaseks puitlaastplaatidest kastiga kaetud. Kui märgiline see on?

Esiteks on hea, et see [monument] tehti. Kui kellelegi ei meeldi, tehku ise uus ja parem. Ma ei taha öelda, et oleksin selle konkreetse monumendi suur fänn, aga Mati Karmin on väga hea skulptor ja ma jään selle juurde. Kui see oli tema kompositsioon, siis so what?

Oli väga tark otsus see praegu kinni katta – ärge õiendage, võtke aeg maha, las aeg möödub. Eriti tähtis on, et nad seda ära ei lõhu – ajad mööduvad ja kõik ei peagi meile meeldima. Kõige kihvtim oleks see, kui keegi teine teeks veel teistsuguse monumendi. Olgu ta siis Viljandis, Ivan­gorodis või Tallinnas. Siis on hea võrrelda. Aga kui me selle ära lõhume, ei saa me võrrelda, ja ehk mingil hetkel leitakse, et jube kihvt, nii sürreaalne monument. Leian ka Mati kui kolleegi seisukohast, et on väga tähtis, et seda ära ei lõhutud.

Mida tähendab ühele kunstnikule see, kui tema teos kinni kaetakse?

Eks ta on valus, kindlasti. Ta on valus, sest temal on tema tõde.

Kuidas teie kui professionaal Jaak Joala monumenti vaatate?

Me oleme ju kolleegid [Mati Karminiga], töötan samas pronksivalus, ja seal ma nägin, et see on [Joalaga] ikka sarnane küll. Seega jutt, et ta ei ole sarnane, on vale. Kompositsiooniliselt ei ole see minu maitse, ja ei peagi olema, aga mitte mingil juhul ei tohiks seda ära lõhkuda. Suure folgifännina lähen Viljandi folgile ja esimese asjana tahaksin minna vaatama Joala monumenti. Esimese asjana. See räägib juba enda eest.