/nginx/o/2021/02/09/13621570t1hca08.jpg)
Rohepööre on maailmaajalooline suurettevõtmine, mis nõuab pühendumist kõikidelt riikidelt, vastasel korral maksavad roheliselt meelestatud maad selle kinni oma ühiskonna sotsiaalsete probleemidega. Suuremahulise põlevkivienergeetika tõttu on Eesti selles suhtes iseäranis tundlik.
Energia tootmise perspektiiv Ida-Virumaal on heitlik. See sõltub rohelise ja pruuni energia hindadest maailmaturul, Euroopa Liidu karmistuvatest keskkonnaregulatsioonidest ning uute tehnoloogiate arengust niihästi tootmise kui ka energia ülekandmise valdkonnas. Arengute tulemusi ei suuda ennustada keegi.
Tänase Postimehe majanduskülgedel on ülevaade Eesti õlitööstuse toimetulekust ja tulevikuplaanidest. Hoolimata keerulisest aastast vaatavad ettevõtjad tulevikku suhteliselt rahulikult.
Rõõmu võib tunda ka sellest, et möödunud aastal moodustas roheenergia Eesti elektritootmisest juba üle 46 protsendi. Selle kõrval tuleb siiski arvestada, et protsentuaalselt võimas kasv on tingitud põhiliselt põlevkivienergia tootmise järsust vähenemisest. Nii ei ole roheelektri kasv suutnud üldist kahanemist kompenseerida ja Eesti on muutunud elektri eksportijast importijaks.
Põlevkivielektri tootmislangus on tingitud heitmekvootide kallinemisest, mistõttu ei ole see energia turul enam konkurentsivõimeline. Areng rohe- energia suunas on iseenesest õige, kuid mündil on ka teine külg. Puhtama keskkonna nimel oleme kaotanud osa oma energiajulgeolekust, samuti muutnud hapramaks Ida-Virumaa elanike majanduslikku toimetuleku.
Tänapäeva energeetikas on poliitilise reguleerimise osa hinna kujunemisel väga suur. Keskkonnanõuete karmistamine ELi sees võib endaga kaasa tuua nn süsinikulekke riski, st olukorra, kus ettevõtted viivad oma tootmise üle kolmandatesse riikidesse, et pääseda karmistunud keskkonna-nõuetest. Euroopa Liit on riskist teadlik ja seetõttu on teatud valdkondades lubatud riigiabina katta osa heitekuludest.
Tuntud vanasõna ütleb, et vanasse kaevu ei maksa enne sülitada, kui uus on valmis.
Alates 2021. aastast on piirangud karmistunud, nüüd võib kõrge süsinikulekke riskiga ettevõtete saastekuludest katta 75 protsenti senise 85 protsendi asemel. Eesti õlitootjad on vihjanud, et kui piirangud veelgi rangemaks muutuvad, võivad nad oma tootmise üle kolida mõnikümmend kilomeetrit ida poole Venemaale Slantsõsse.
On iseküsimus, kui arvestatav selline ähvardus on, aga kui energia-ettevõtted on regulatsioonide tõttu sunnitud majandustegevuse Eestis lõpetama, on sellel tagajärjed eeskätt Ida-Virumaa majandusele ja heaolule.
Uus valitsus on tuntavalt rohemeelne ja see on strateegiliselt õige. Teist valikut pikas perspektiivis ei ole. Samas ei tohiks Eesti valitsus rohepööramisel olla usklikum kui paavst, vaid lähenema probleemile selle mitmekülgsust arvestades.
Tuntud vanasõna ütleb, et vanasse kaevu ei maksa enne sülitada, kui uus on valmis. See vanasõna on kindlasti asjakohane ka Ida-Virumaa rohepöörde kontekstis. Seadmata vähimalgi määral kahtluse alla üleminekut uuele energeetikale, tuleks Ida-Virumaa õiglast üleminekut arvestades jätta hingamisruumi ka olemasolevale.