Paneb imestama muretus ja arutelu puudumine koroonaviiruse Briti tüve leviku üle Eestis. Seda samal ajal, kui näiteks soomlased on juba selle kartuses piiranguid kehtestanud. Nad arvutavad avalikult, millise surve meditsiinisüsteemile ja kogu ühiskonnale tooks kaasa uue tüve laiem levik.
Selle nädala uus teadmine on, et Eestis on leitud koroonaviiruse Inglise tüve 25 proovis. See tüvi on ohtlikum selle pärast, et levib tõhusamalt. Britid on arvutanud, et uus tüvi lisab nakatumiskordajale 0,4 ühikut. Mida see tähendab?
Näitlikustamiseks võib arvutada nii, et kui kõik nakatunud annaksid edasi Briti viirustüve (NB! päriselus muidugi ei saa uus tüvi paugupealt valitsevaks), oleks järgmise ringi nakatunuid mitte 800, vaid 1100, edasi 1500 ja kolmandas ringis juba üle kahe tuhande.
Võib muidugi loota, et meie terviseamet on tõesti olnud üleinimlikult tubli ja suutnud õigel ajal isoleerida kõik selle tüve kandjad. Seda me aga paraku kindlalt ei tea ning seepärast oleks arukas kogu ühiskonnana ette mõelda esiteks sellele, kas ja kuidas saaks veel midagi sisukat teha, et uue tüve levimise võimalusi piirata. Teiseks tuleks endale ausalt otsa vaadata ja ka avalikult rääkida sellest, mis võib juhtuma hakata, kui nakkavam tüvi saab ka Eestis arvestatava osakaalu.
Mis siis juhtuks? Haiglatesse satuks üha rohkem Covid-19 põdejaid, surve meditsiinisüsteemile kasvaks ja lõpuks oleks valitsus ikkagi sunnitud kehtestama praegusest märksa rangemad piirangud. Mida varem hakkame rakendama karmimaid meetmeid kui praegu, seda suurem on tõenäosus, et ülirangeid piiranguid, milletaolisi näeme kasvõi oma lõunanaabrite juures, ei lähe kunagi tarvis.
Tuleb endale ausalt otsa vaadata ja ka avalikult rääkida sellest, mis võib juhtuma hakata, kui nakkavam Briti tüvi saab ka Eestis arvestatava osakaalu.
Eile teatas terviseamet, et 10–19-aastaste noorte seas on nakatumisnäitaja kasvanud 40 protsenti. Samuti on kasvanud koolidega seotud kollete arv. Eesti juhtivad poliitikud nii eelmisest kui ka praegusest koalitsioonist on vähemalt sügisest alates korranud, et koolide lausaline kaugõppele saatmine tuleks jätta viimaste abinõude hulka. Sellisest retoorilisest välistamisest tuleks loobuda ja vaadata nii kaugõpet kui ka muid võtteid neutraalsemalt, oma kasude ja kahjudega vahenditena koroonaga võitlemise tööriistakastis.
Vaktsineerimine on olnud ja on ka edasi pikaajalise strateegia nurgakivi. Eile oli Euroopa Komisjoni president Ursula von der Leyen Euroopa Parlamendi risttules. Muuhulgas raputas ta tõesti endale veidi tuhka pähe, tunnistades ilmset: et nii USA kui ka britid on seni saanud vaktsiine kätte kiiremini ja rohkem kui Euroopa Liit.
Sellest, mis konkreetselt edasi saab, oli kahjuks nii küsimustes kui ka vastustes hoopis vähem juttu kui juba juhtunust. Eesti jaoks tuleb siit ilmselt järeldada, et mingit suurt ja kiiret vaktsineerimise kasvu võrreldes seni teadaolevaga pole mõtet loota.
Kõik see kokku tähendab, et viirusvastaseid meetmeid tuleb uuesti hakata väga tõsiselt võtma, et meil ei läheks veel enne kevadet asjad päris hulluks. Muidugi sõltub tulemus suurel määral ka üksikisikute käitumisest, aga valitsusel on oma roll otsustajana ja ka ühiskonnale selgete sõnumite andjana. Lihtsalt tavalistele Maridele ja Jüridele moraalilugemisest ei piisa.