VAATA VIDEOT ⟩ «Elus,» kerkib lumehangest püstine pöial

Kaheksa-aastane sai talvise tõukekelgu matkaga täitsa ise hakkama. Ehkki elamusrikas matk on füüsiliselt paras pingutus. Foto: Kristina Herodes

Talv on sel aastal priima. Kirega on triigitud nii murdmaaradu kui ka lumelauanõlvu – aga kui prooviks midagi teistsugust? Tõukekelk pakub nii lõbu, koormust kui ka põnevust ja selle juhtimise saab käppa mõne minutiga.

Päike paistab üle Kõrvemaa kaunite kuplite, kibelen juba kangesti minekule. Kõige pisem meie seltskonnas on mu tütar Õnne, kes sai mõne päeva eest kaheksa. Pakume talle võimalust kogu matk laisalt tõukekelgu istmel kaasa teha, aga tüüp ei taha. «Ei-ei! Ma saan ise hakkama! Ma juba proovisin, et saan.» Põsed on pärast pakasest punased ja nägu särab rõõmust kui ladvaõun.

Juba paistab esimene rosin – laskumine. Oo, seda ma ootasin... Juba näen tütart künkast alla tuhisemas. Kelk kaotab juhitavuse ja laps lendab mütsti lumme. Hetk hiljem tõuseb hangest püstine pöial. «Elus!» hõiskab Säde.