P, 29.01.2023

Eestlanna, kes suundus Iraaki siis, kui sõdureid sealt ära toodi

Evelyn Kaldoja
, välisuudiste toimetuse juhataja
Eestlanna, kes suundus Iraaki siis, kui sõdureid sealt ära toodi
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 4
Kaisa Kruuse
Kaisa Kruuse Foto: Sander Ilvest

Kaisa Kruuse suundus Iraaki tööle möödunud aasta alguses umbes samal ajal, kui Eesti peatas oma sõdurite missiooni tolles riigis.

«Möödunud konfliktide märke ja teatud pinget tajud sa seal kohe,» nendib Kruuse, kes mullu töötas Rahvusvahelise Punase Risti Komitee (ICRC) Bagdadi esinduse asejuhina. «Jalgsi liikumine on kahjuks väga piiratud. Pead arvestama eri ohtudega, nende seas ka inimröövi võimalusega,» lisab Kruuse ja mainib jutuajamise käigus mitu korda, kui väga ta naudib nüüd Tallinnas omapäi ringi jalutamist.

«Kõigist liikumistest tuleb teatada raadioruumi. Kolleeg vastab 24/7 su kõnele ja märgib üles liikumise, mis on juba eelnevalt juhtkonnalt heakskiidu saanud. Midagi juhuslikku ei toimu, kõik on läbi mõeldud,» rõhutab ta.

Kuulikindlaid klaase nende autodel aga pole. Relvad on ICRC autodes ja töökohas keelatud. Nad on valdavalt nähtamatu jõud, viibides kõige tõsisemate konfliktide epitsentris, pidades sidet kõigi osapooltega ja leevendades kõigi kannatusi, pooli valimata.

Erinevalt suurest osast inimõiguste ja humanitaarorganisatsioonidest on Rahvusvaheline Punane Rist diskreetne. Nad selgitavad ja tuletavad osapooltele nende kohustusi meelde konfidentsiaalselt. See kätkeb endas ka relvakandjatega rahvusvahelisest humanitaarõigusest ja jõu kasutamise piirangutest rääkimist.

Ka Kruuse, küll teises kontekstis, on selgitanud nii sõjaväelastele kui ka valitsusväliste relvarühmade liikmetele, miks peab kaitsma tsiviilisikuid, meedikuid, koole ning miks ei tohi haavatud võitlusvõimetuid võitlejaid tappa. Vestlusele järgneb mõnikord ka esmaabikursus.

Märksõnad
Tagasi üles