Elo Mõttus-Leppik: Viimased uudised sunnivad meid jutuajamist alustama Venemaa teemadel. Sergei Lavrov on teatanud, et Venemaa on valmis katkestama suhted Euroopa Liiduga, juhul kui neile veel sanktsioone kehtestatakse. «Tahad rahu, valmistu sõjaks,» ütles Lavrov. Kuidas sellesse avaldusse suhtuda?

Venemaa mängib karmi mängu, aga rahvusvahelisest õigusest tuleb kinni pidada. Kui me vaatame, kuidas Venemaa kohtleb opositsiooniliidrit, kuidas nad üritavad opositsiooni alla suruda, siis praegune ähvardamine tähendab lihtsalt seda, et ei mõisteta nende tegude tagajärgi ja loodetakse, et võib-olla teiselt poolt läheb põlv nõrgaks. Kindlasti ei peaks see nii olema

Mõttus-Leppik: Kas täiendavaid sanktsioone peaks kehtestama?

Kaja Kallas: Navalnõi kaasusega seotu ei saa jääda reaktsioonita. Sõnum Venemaale on väga selge. Kui te tahate, et sanktsioonid kaoksid, siis täitke lubatut, tulge Ukrainast ära, täitke Minski kokkuleppeid.

Marti Aavik: Hüppame siit teisele teemale, mis on ka natukene Euroopa Liiduga seotud. Võiks arvata, et teie valitsus tahab keskenduda Eestit edasi viivatele, mitte konfliktsetele väärtusteemadele, mis palju juurde ei anna. Miks te aga tahate seda vihakõneseadust ellu viia?

Kaja Kallas: Põhiseaduse paragrahv 12 ütleb, et kedagi ei tohi mingisse inimgruppi kuulumise tõttu diskrimineerida ja samamoodi peaks sellist laadi vaenamine olema kriminaalkorras karistatud. See on meie põhiseaduses kirjas. Tuleb lahus hoida kaht asja. Õigust vihaselt kõneleda ei võta mitte keegi ära, see on endiselt olemas. Vaenukõne mõiste puudutab aga konkreetselt vägivallale õhutamist, sellega kaasneb tõesti oht avalikule korrale. Just see, et keegi kuskil meeleavaldusel ütleb, et minge kallale sellele või tollele vähemusele või pekske neid. Ja keegi võtabki üleskutse vastu ja läheb peksma.