Sõna ja teo kokkulangematust põhjendas McConnel asjaoluga, et kuna Trump ei ole enam ametis olev president, vaid nüüdseks tavakodanik, siis kehtivad tema suhtes riigi kriminaal- ja tsiviilseadused. Juriidilistest peensustest rääkides ei saa märkimata jätta, et vabariiklastel oli teoreetiliselt võimalik astuda otsustavaid samme juba pärast saatuslikku päeva Kapitooliumil, kuid ometi ei tõtatud neid seaduslikke hoobasid ära kasutama. Kui Ameerika demokraatiat on tabanud rünnak, siis sellises põhimõttelises küsimuses peaksid rivaalitsevad parteid omavahel kiiresti ühisosa leidma.
Senatis juba pikemat aega toimunud tagandamisprotsess võinuks jääda olemata, kui Trump oleks leppinud kaotusega USA presidendivalimistel. Selle asemel pidas ta vajalikuks õli tulle valada ja sõna otseses mõttes ässitada oma andunud valijaid nurjama Joe Bideni võidu ametlikku kinnitamist. Aumeheks jäädes pidanuks Trump tegema kõik endast oleneva, et oma valijaid rahustada ja tänavatelt tagasi kutsuda.
Vabariiklased kindlasti ei taha toetada märatsevaid rahvamasse, kuid Trumpi toetamisest loobudes võivad nad ilma jääda tema seljataga olevatest lojaalsetest valijatest.
Mingis mõttes sarnaneb Ameerika Ühendriikides toimunu meie pronksiöö mässuga 2007. aasta aprillis. Ka siis oli Tallinna linnapeal Edgar Savisaarel juba enne sündmuste eskaleerumist pealinna tänavatel võimalik oma valijatele läkitada rahule ja tasakaalukusele kutsuv sõnum. Piisanuks, kui toonane Keskerakonna esimees oleks öelnud: «Head inimesed, minge palun kodudesse tagasi!» Võib-olla oleks siis suurem kahju nii meie linnapildis kui ka integratsioonis jäänud olemata.
