ARVUSTUS ⟩ Kas maastikud unistavad elektrilammastest?

Laurentsius, «Tellised ja õhupallid» (2021).  FOTO: Anna Mari Liivrand

Mikro- ja makrokosmos, kujutlus ja maastik sulavad siin ühte nagu viirus ja keskkond. Laurentsiuse maale näitusel «Ühe grupp» tuleks mõista uinaku või unistamise utoopilises ja häguses loves – tõepärase maastikumaali ning psühhedeelse visuaali vahepealsel alal.

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Kunstnikule olid seekord inspiratsiooniks Konrad Mägi maastikumaalid, Kanada maastikud ja kunstnike rühmitus Seitsme Grupp, mis mõjutas otseselt näituse nime. Meelevaldsemaid seoseid võiks aga leida ka Tiit Pääsukese ja Ando Keskküla maalidele omaste särtsuvate taju­nihete, psühhedeelse värvikasutuse ning põnevate objektimoonutustega.

Laurentsiuse maalid meelitavad enda juurde nagu magus uni. Näitusel valitseb unenäole omane (h)ajameelne õnnetunne, mis muutub omamoodi kaotatud utoopiate lunastamiseks. Teisisõnu, kunstnik pole siin lihtsalt nostalgiline, vaid nostalgiast saab tema jaoks hüppelaud. Just nimelt läbi maastiku hiilib Laurentsiuse töödesse ka kummitusliku mineviku teema, mida varem on näiteks popmuusikas uurinud sellised tegijad nagu Burial või Briti plaadifirmas Ghost Box tegutsejad.

13.02.2021 16.02.2021
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto