Polli: Oleme püüdnud teha nii, et kui tuled näitusele, saad kohe sissejuhatusena infot siinsest ajaloost, geograafilisest eripärast ja sedakaudu ka kunsti teemadest ja probleemidest.
Alguses anname seda teada suure videoinstallatsiooni kaudu ja pärast on tööde juures laiendatud tekstid. Seletavat tekstimaterjali on palju rohkem kui eelmisel püsinäitusel.
Mida me mineviku kunstist enda kohta teada saame?
Kaljundi: Tahaks loota, et siinse mineviku mitmekesisust, põimitust.
Mida lisavad kaasaegsete kunstnike teosed näitusele?
Polli: Neeme Külma kaasasime suhteliselt sihtotstarbeliselt: palusime, et ta tegeleks baltisaksa portreedega, aga et ta teeb seda just sellise ruumiinstallatsioonina, oli meile üllatus – ta ise kutsus sinna juurde Tõnis Saadoja, kes installatsiooni kujundas. Aga et nad töötavad selle materjaliga, oli midagi, mida me tundsime, et tahame selle püsiekspositsiooni osana näha. Tahtsime, et seda ei teeks püsiekspositsiooni arhitekt, vaid just nimelt kunstnikud, kes sekkuksid ruumi.
Tulemuseks on installatsioon «Puri». Nad lõid siia purjekujulise seitsmemeetrise seina, mis lähtub nostalgilisest baltisaksa kultuurist, mille peale riputati 52 portreemaali. Tulemus on väga sarnane baltisaksa portreegaleriidega. Kõige rohkem oli baltisaksa kunstis žanriliselt portreid ja need meenutavad Neeme ja Tõnise installatsiooni seeläbi, et seal ei ole ühesugused pildid, vaid need pärinevad eri aegadest. Andsime Tõnisele umbes 80 portreed ja tema tegi nende hulgast valiku: millised tööd lähevad, nende paigutus, milline on tapeet ja nii edasi. Aga installatsiooni vorm ja maht on Neeme.
Kaljundi: Marge puhul on mul väga hea meel selle üle, et ta valgustas välja siin naiselikkuse ideaalid eesti kultuuris laiemalt. Ta inspireerus Ants Laikmaa 30ndate maalidest, kus on eesti taluneiud. Marget huvitas, kuidas blondi kaunitari kuju, mis seostub eestlastega juba 19. sajandi akadeemilistel talurahvamaalidel, kinnistub 30ndatel aastatel, kus ta sobitub ühelt poolt valitseva ideoloogiaga nii Eestis kui ka mujal, aga teisalt Hollywoodi iluideaalidega. 30ndate Hollywoodis tegid ilma mitmed filmitähed, eesotsas Jean Harlow’ga, kelle eeskujul ka just nimelt siis hakkasid eesti naised eelistama blondi juuksevärvi ja ennast rohkem blondeerima.
Nii et on päris huvitav, kuidas Laikmaa 30ndate töödes, luues rahvusromantilise naise ideaali, peegelduvad tegelikult hollywoodilikud kaunitarid. Marge on seda kõike kaasaegse fotograafina kommenteerinud: taaslavastanud fotovõtted eesti kaunitarist, aga ka kombineerinud oma töödesse teisi elemente ja kommenteerinud valge iluideaali mõju laiemalt.
Kumu uus püsinäitus
«Identiteedimaastikud. Eesti kunst 1700–1945»
- Kuraatorid Kadi Polli ja Linda Kaljundi
- Ruumikujundus: Raul Kalvo, Helen Oja
- Näituse kujundus: Raul Kalvo, Tõnis Saadoja